HIIGLANE-NÄÄRIVANA Holger Pukk TEGELASED 1. Ardo 2. Maido 3. Direktor 4. Õpetaja 5. Sm. Kuusk 6. Kooli nääriõhtust osavõtjad Eesriide ette tulevad juteldes Ardo ja Mäidu. Neil on karvased soengud ja "moekad" riided. Seisatavad. ARDO (võtab taskust kaks sigaretti): Säh! Pritsi tuld! MÄIDU: Kus sa pritsid, kui kehalise kannatuse vana pani välgumihklile käpa peale. ARDO: Loll, mis sa andsid! MÄIDU: Andsid, andsid ... Miks sina oma veepüstoli talle ära andsid! ARDO (Ei tee nöökamist kuulmagi): Piibutegemine jääb ära. Mul pole tuld ka. (Krahmab Mäidu käest sigareti tagasi ja pistab mõlemad sigaretid uuesti tasku.) MÄIDU (virisedes): See kehka-vana on üldse üks igavene nuhtlus ... ARDO: Eks neid ole teisigi. MÄIDU (vaatab uhke käekaarega oma randmekella): Varsti peaks saalis see näärijama peale hakkama. ARDO (üleolevalt): Mis meil sellest! Sihuke tsirkus on rohkem põnnide jaoks. MÄIDU: Ega muud, kui hakkavad jälle sõnu peale lugema. (Näärivana matkides.) Mina sealt näärivanade riigist vaatasin, et siin Sompri koolis on kaks poissi, kes ... ARDO: Heh-heh-ee ... Sa oled täitsa rahvanäitleja kohe! MÄDU: Küll oleks vahva see näärivärk untsu keerata! ARDO: Mine sa keera ... Kehka-vana on asjamees ja or-ga-ni-saator! Valvab korra järele nagu raudkull. MÄIDU: Keerame korgid välja! Eks ajagu veel oma näärivana janti, kui maja pime! ARDO: Äh! Pistavad uued korgid sisse. Ja enne, kui saali tagasi jõuad, on vana sul tutist kinni! MÄIDU (suureliselt): Noh, siis teeme hoopis niisuguse tüki, et ... ee ... ee ... ARDO: Ee ... ee ... Mis sa eetad! Vehime näärivana mundri sisse! Ja ongi asi ants. Munder ja muud kodinad seisavad dire kapis riiuli peal. Ma tean küll! MÄIDU: Voh, seda teemegi! Poisid tõttavad minema. Eesriide avanedes on laval kapp, kirjutuslaud (esiküljega saali poole), laua taga ja otsas tool, laual vaas lilledega. Tagaseinas uks. Selle vahelt poevad sisse Ardo ja Mäidu. Ardo viipab käega kapi poole. Poisid hiilivad lähemale. Teevad ukse lahti. Riiulilt paistavad näärivana punane munder, habe, müts. MÄIDU (poole häälega): Kuhu me need paneme? ARDO: Sellele oleksid sa pidanud varem mõtlema! MÄIDU: Mina! Misjaoks mina? Sina ütlesid, et vehime sisse. ARDO (uhkelt): Muidugi mina! Ma andsin idee! Aga sina oleksid võinud ka oma ajusid liigutada ja ... Ukse taga hääled ja sammud. Ardo lööb kapiukse kinni. Poisid vahivad ringi, kuhu peitu pugeda. Kargavad kirjutuslaua ette, kükitavad sinna maha. Kabinetti astub kõigepealt sm. Kuusk, siis direktor. Võib oletada, et sm. Kuusk peituvaid poisse märkas. DIREKTOR: Praegu on veel natuke aega. Saate ennast siin rahulikult riidesse panna. (Tõstab kapist näärivana kostüümi külalise ette lauale.) Vabandage, sm. Kuusk, aga mina pean nüüd jälle ära tõttama. Kehalise kasvatuse õpetaja tuleb ja viib teid parajal ajal saali. Tema on meie nääriõhtu pealik. Nägemiseni, saalis! Sm. KUUSK: Nägemist, nägemist! Ma loen oma konspekti ka veel üle. (Võtab taskust paberilehe.) Saadeti mõned nimed, mida nääritaat võiks lavalt alla ütelda. DIREKTOR: Kena! Kena! Ma jätan teid siis oma osasse sisse elama. (Lahkub.) Ardo ja Mäidu kükitavad laua varjus ja pööritavad hädise näoga silmi. Sm. Kuusk harutab laual näärivana riideid. Tõukab kogemata lillevaasile külge. See kukub ümber. Vesi ja lilled sajavad laua ees kükitajatele kaela. ARDO (ehmatades): Oeh! Sm. Kuusk (kummardub üllatudes üle laua): Mis asjamehed te siis olete? Ardo ja Mäidu kössitavad edasi. Vahivad alt üles sm. Kuusele vastu. Ardo silub märga kraevahet.   ARDO: Meie ... meie oleme ... oleme jah ... Sm. KUUSK: Seda on tõepoolest näha, et olete! Eluvaim täitsa sees. Nüüd saite kasta kah, eks kasvage pikemaks! Poisid tõusevad püsti. Põrandale jäävad veeloik ja lilled. MÄIDU (täiesti siiralt): Meie ... meie tahtsime seda mundrit ... (Näitab näpuga näärivana varustuse poole.) Sm. KUUSK: Noo-oh! Lubage küsida, miks siis nii salapärasel kombel? Mulle tundus, et te pugesite peitu, kui me direktoriga sisse tulime. ARDO (äkilise mõtte sunnil): Me tahtsime oktoobrilastele näärivana teha. Me oleme nende juhid. Jaa, just - nende juhid! Ütlesime, et kui maja nuka juures passite, siis näete, kui näärimees koolimajja tuleb. Nüüd nad juba ootavadki. Aga dire ... direktor on meil kole kuri. Ega tema poleks näärivana mundrit andnud. Siis mõtlesime, et võtame ise ... Noh, salaja või nii ... ja toome kohe siva tagasi. Sm. KUUSK: Aa. Saan aru. Väike lavastus oma noortele sõpradele. MÄIDU (lööb kähku sekka): Palun, lubage see munder meile! Sm. KUUSK (Silmitseb poisse, mõtleb natuke): Noh, mis siis ikka. Aega veel on. Ajage selga. Ma lähen vaatan, ehk saab kusagilt põrandalappi ... (Korjab lilled üles, tahab lahkuda, ent tuleb ukse juurest tagasi.) Kuulge, juhid, see mantel on ju teie jaoks liiga pikk. Rikute niiviisi näärivana autoriteedi ära! Ardo ja Mäidu seisavad nõutult. ARDO: Ee ... ee ... me Sm. KUUSK (silmitseb poisse muigel näoga): Noh, mul tuli hea mõte. Kumb teist on tugevam? ARDO: Mina! MÄIDU: Mina! Sm. KUUSK: Seda ma arvasin! Noh, pole viga, jääb minu otsustada. (Silmitseb poisse hindavalt.)Sina (osutab Mäidule) roni sõbra kukile. Ja ongi paraja pikkusega näärivana käes. Noh, kähku! Mäidu ronib Ardo kukile. Ardo taarub-vaarub sõbra raskuse all. Sm. KUUSK: Nii. Paras korvpalli-hiiglane. Nüüd kõigepealt mantel. (Seab mantli poistele ümber.) Habe ette. Müts pähe ... Noh, sättige nüüd ise edasi ... Ma lähen loigu likvideerimist seadma. (Kiirustab lahkuma.) Mäidu vehib kätega, kohendab varrukaid, sätib habet, kohendab mütsi. ARDO (mantli alt hädise häälega): Mis sa rabeled? Mu õlasooned löövad juba tuld. Kobi alla! MÄIDU: Hull oled! Niisugune hea võimalus Näärivana munder sisse vehkida! Kohe kaome tagauksest õue. Munder lumehange, ise siva saali ... ARDO: Ja pärast saame, nii et tolmab! MÄIDU: Ära virise, see Kuusk ei tunne ju meid! Kabineti uks tõmmatakse lahti. Ruumi tõttab kehalise kasvatuse õpetaja. ÕPETAJA: Näe, kui õigel ajal! Juba oletegi valmis! lähme! Lähme! Lapsed ootavad! (Haarab näärivanal käest.) MÄIDU (jämedat häält tehes): Me ... ja ... ma .... jah ... ÕPETAJA (kiirustades): Ärge erutuge! Kõik läheb kenasti! Meil on toredad lapsed. Kuulavad teid, kõrvad kikkis. (Tüürib näärivana ukse poole.) On teile aga seda kasvu antud! Näärivana läheb kõikudes ja vaarudes liikvele. ÕPETAJA: Ja kui hästi te veel vanataadi kõnnakut järele aimate! Lihtsalt lust vaadata! Väljuvad kabineti uksest. E e s r i i e Eesriide ette tulevad õpetaja ja pikk näärivana. ÕPETAJA: Astuge julgesti! Siit otse, palun. Kohe ongi saaliuks. Kuulete, lapsed juba sumisevad. Õpetaja ning pikk näärivana kõnnivad eesriide ees üle lava. Lava jääb tühjaks. Avaneb saali uks ja õpetaja koos näärivanaga tulevad sisse, suunduvad lava poole. Eesriie avaneb. Lapsed saalis alustavad näärilaulu, see kestab, kuni paar jõuab lava ette. ÕPETAJA: Palun, kallis nääritaat, astuge lavale. Siis on teid hästi näha ja teie näete ka meie lapsi. Nad nii ootasid teid. (Sel ajal komberdab pikk näärivana õpetaja abiga lavale.) MÄIDU (jämeda häälega): Tervist, kallid lapsed! Saal vastab kooris. ARDO: Mina enam ei jaksa! MÄIDU (segaduses, siis elavalt): teate, lapsed, mina olen veel kuulus kõhurääkija! Nii, et ärge pange tähele, kui vahel ka mingit teist häält kostab. Mina ei saa sinna midagi parata. See on kohe sündimise viga ... ARDO: Mis sa jamad, tule alla! MÄIDU (patsutab oma kõhtu umbes Ardo näo kohal): Kuss, kuss, punnuke! Ole nüüd ilusasti vagusi! ARDO: Ai, ai, ära tao vastu nina ... MÄIDU : kuulsite, kuidas räägib see minu armas kõhuke ... (Teise tooniga.) Ee ... kallid lapsed , täna on nääripuu ja ... ee ... homme enam ei ole ja ... ee ... eile ka ei olnud ja ... ee ... Pikk näärivana hakkab ähvardavalt kõikuma. Vaarub lava sügavusse ja prantsatab seal pikali. Veereb mantli lehvides ning käte-ja jalgadega sipeldes lava taha. Mõne hetke pärast tuleb sealt lavale normaalse pikkusega näärivana. NÄÄRIVANA: Tere õhtust, lapsed! Küll on hea, et ma veel õigel ajal jaole sain. Näete, missugune lugu juhtus! Minu asemel sattus teie juurde minu vana-vana-vana-vanaisa! Tema on juba peast segane ja jalust nõdruke. Nägite ise, mis temaga juhtus! Ärge olge talle kuri! Saali uks läheb lahti. Sisse poevad Ardo ja Mäidu. NÄÄRIVANA: Näete, Ardo ja Mäidu jõudsid ka kohale. Neil on oktoobrilastega nii palju tegemist, et pole aega nääripuulegi tulla. Nüüd viimaks jõudsid ja me võime pihta hakata! Järgneb traditsiooniline näärivana jutt, kingituste jagamine jne. O. Saar * PIONEER LAULAB, TANTSIB, MÄNGIB * Kirjastus "Eesti Raamat" * Tallinn 1974 * lk.79.