Elevant, lõkketuli ja väike valge pardike

Donald Bisseti järgi

Jutustaja
Elevant Eli
Valge part Miranda
Pilv
Tuli

Jutustaja	Elas kord elevant, kes oli väga suur ja inetu, aga väga heasüdamlik. Tema nimi oli Eli. Ühel päeval läks Eli jalutama Näete, sealt ta lähebki! (elevant tuleb lavale, kõnnib edasi-tagasi) Kui ta oli veidi maad jalutanud, jõudis ta ühe lõkketule äärde.(Eli jõuab lõkkeni) See oli suur tore lõke ja selle leegid peegeldusid tiigis. Lõkke ääres soojendas end väike valge pardike.
Pardike	Oi, kes sina oled!
Eli	Mina olen elevant Eli.
Pardike	Mina olen Miranda. Kui sa tahad, võid ennast veidike minu lõkke ääres soojendada.
Eli	Tänan kutsumast. (seab end lõkke äärde)
Jutustaja	Kuid vaevalt oli Eli ennast istuma seadnud, kui nende pea kohale sõudis väike pilveke ja hakkas sadama.
Tuli	(sisinal)Kui liiga palju sajab, kustutab vesi mind ju ära!
Miranda	Sa kustutad ise ennast ära, kui sa nutmist järele ei jäta!
Jutustaja	Aga lõkketuli nuttis aina rohkem ning ta leek hakkaski väiksemaks jääma.
Eli	(londiga tuld õhutades) Ära nuta kullake! Miranda lendab üles ja ütleb pilvele, et ta enam ei sajaks!
Jutustaja	(sel ajal, kui part pilve juurde lendab) Ja Miranda lendaski üles pilvega rääkima.
Miranda	Ole hea pilv, ära saja meie lõkke kohal, see kustub siis ära!
Pilv	Oi, vabandust! Ma nägin sind seal maas ja ma tean, et väikestele valgetele partidele meeldib vihma käes olla. Nii ma hakkasingi sadama. Aga ma jätan nüüd järele.
Miranda	Aitähh! (Miranda lendab lõkke juurde tagasi)
Jutustaja	Vahepeal oli Eli lõkke peale puhunud ning nüüd põles lõke rõõmsa leegiga ja tundis end suurepäraselt. Kuid Miranda oli norgu vajunud.
Eli	Noh, Miranda, mis sinul viga on?
Miranda	(nutuselt)Lugu on nii, et mulle meeldib vihma käes olla. Partidele ikka meeldib!
Eli	Või nii on lood! Pole viga, küll ma midagi välja mõtlen!
Jutustaja	Eli mõtleski natuke, pistis siis oma londi tiiki ja pritsis pardikese üleni märjaks. Mirandal oli väga hea meel.
Miranda	Prääk! Prääk! see on täpselt nagu vihma käes! Aitähh, Eli! sa oled tõeline sõber!
Jutustaja	Ja nii pritsiski Eli vaheldumisi pardikest veega ja puhus seejärel lõkketulele peale. Kõigil oli tore olla. Viimaks oli Elil aeg koju minna. Ta jättis head aega (elevant kummardub ja lahkub) ja läkski minema. Lõkketuli jäi ikka väiksemaks ja väiksemaks, kuni temast jäi järele üksainus tilluke leegike. Miranda aga pani pea tiiva alla ning jäi magama. Ning unes nägi ta Elit, kes oli väga suur ja inetu ja väga heasüdamlik.
	LÕPP