CIPOLLINO SEIKLUSED
S. Bogomazov, S. Kolossova
Näidend neljas pildis
Gianni Rodari samanimelise jutustuse järgiTõlkinud M. Viiding
Cipollino laul S. Marsak
Muusika N. PeikoT e g e l a s e d:
JUTUSTAJA
VADER KÕRVITS - vana talupoeg
MEISTER VIINAMARI - kingsepp
PIRN - PIRN - küla pillimees
CIPOLLINO - sibulapoiss
REDIS - küla tütarlaps
KRAHVINNA KIRSS - maade ja lossi omanik
PARUN APELSIN - krahvinna sugulane
HERTSOG MANDARIN - krahvinna sugulane
KIRSIKE - krahvinna vennapoeg, vaeslaps
SENJOOR PETERSELL - Kirsikese koduõpetaja
SENJOOR TOMAT - lossi valitseja
MAASIKAS - krahvinna teenija
PRINTS SIDRUN
SÕDUR SIDRUNIKE
KOER MASTINO
ADVOKAAT HERNETERA
MUTT
Eesriide ette ilmub jutustaja.
JUTUSTAJA: Hiljuti tekkis itaalia lastel uus lõbus sõber Cipollino. Kes ta siis niisugune on, see Cipollino? Oo, see on väga huvitav olevus. See on sibulapoiss vaesest sibulaperekonnast, vana sibula Cipollone poeg. Sest sõna "Cipolla" tähendab itaalia keeles "sibul". Cipollino - see on itaalia kirjaniku Gianni Rodari lõbusa muinasjutu kangelane.
Täna on Cipollino tulnud teilegi külla. Meie etendus jutustab tema seiklustest. Need toimuvad ebaharilikul maal, kus kõik elanikud sarnanevad mitmesuguste puu- ja juurviljadega. Seda muinasjutulist puu- ja juurviljamaad valitseb tige ja rumal prints Sidrun.
Praegu, millal ma seda kõike teile jutustan, läheb Cipollino ise, kompsuke seljas, mööda tolmust teed, sinna, kuhu jalad viivad. Aga miks ta lahkus kodumajast? Mis ootab teda ees? Seda kõike te saate kohe teada. Nüüd hakkamegi koos lehitsema selle rõõmsa ja õpetliku muinasjutu lehekülgi.
Tasa, tasa ... juba avanebki eesriie! ...
(Kaob kulisside taha.)
ESIMENE PILT
Külatänav. Kingsepp Viinamarja ja pillimees Pirn-Pirni majakesed. Lava keskel pisike, koerakuudiga sarnanev majake, kuhu vaevalt mahub ainult üks inimene. Vana talupoeg, vader Kõrvits, paneb ohkides ja ähkides viimase kivi oma vähenõudlikule ehitusele.
KÕRVITS (hüüab pead tõstes): Sõber kingsepp, meister Viinamari!
VIINAMARI (ilmub oma maja lävele): Mis on, vader Kõrvits?
KÕRVITS: Vaata ja imetle, valmis ongi mu majake.
VIINAMARI: Näen, näen. Ega sa teda kerge vaevaga pole saanud.
KÕRVITS: Jah, see on õige. Juba poisikesest peale unistasin: kunagi saan endale oma majakese! Igal aastal ostsin ühe telliskivi.
VIINAMARI: Kuidas siis! Pole külas kedagi, kes ei teaks, et sa kogu aeg kannatasid tühja kõhtu ja panid majakese jaoks kõrvale.
KÕRVITS: Nüüd aga selle eest ongi mul oma väike majake. Nii et hoia ja keela! Ja milleks mulle loss? Ma pole miski tähtis isik!( Poeb ohates tillukesse majja, nii et jalad jäävad kaugele välja.)
VIINAMARI: Kas sa püsti tõusta ei saagi?
KÕRVITS: Tõusta? Ei! Kus sa seda! Katus ragiseb, kardan, et lõhun ta ära oma peaga.
VIINAMARI: Sa vähemalt siruta end välja, nagu kord ja kohus.
KÕRVITS: Oh, ei saa.
VIINAMARI: Aga kui keeraks ühe külje peale?
KÕRVITS: Kah ei saa - liiga kitsas on!
VIINAMARI: Tõmba siis vähemalt jaladki kõverasse, muidu möödaminejad astuvad peale.
KÕRVITS: Õigust öelda, selle peale ma ei tulnud.
VIINAMARI: Noh, pole viga, vader, pikapeale sead ennast sisse. Soovin kõike head! Aga nüüd ma lähen tööd lõpetama. (Läheb ära.)
Kaugelt kostab Cipollino laulu. Kõrvits kuulatab. Ilmubki Cipollino, komps õlal. Märgates Kõrvitsat, vaatab teda imestunult.
CIPOLLINO: Onuke, kas see on teie maja?
KÕRVITS: On küll, pojake!
CIPOLLINO: Aga kas teil pole seal kitsas?
KÕRVITS: Tõsi, on küll veidi kitsavõitu, aga mis teha. Kui tuul ei puhu, on siin küllalt hea.
CIPOLLINO: Aga mis on teie nimi, onuke?
KÕRVITS: Kõrvits. Külas kutsutakse mind Kõrvitsa-vaderiks. Aga minu majakese kohta tegid külalapsed isegi laulukese. (Endamisi.)
Ehitas maja Kõrvitsa-vader.
Maja on kitsas ja maja on madal -
keldris on jalad ja pööningul pea,
kuid maja on oma ja sellepärast hea!CIPOLLINO (laulab kaasa): Keldris on jalad ja pööningul pea, kuid maja on oma ja seepärast hea!
KÕRVITS: Aga kuidas on sinu nimi, pisike?
CIPOLLINO: Minu nimi on Cipollino. Olen vana sibulataadi Cipollonne poeg.(Laulab): (Muusika nr. 23)
Olen lõbus Cipollino, Refr.: Isal lapsukesi mitu, kasvasin Itaalias kõik me sibulad: seal, kus valmib apelsine, Cipollotso, Cipolleto, sidruneid ja mandariine Cipollutsa, Cipolloto, maitsvaid viigimarju ka. lõpuks mina ka. Aga kas te mind ei tunne? Sündinud olen sibulaks. Olen taadi Cipollonne, olen taadi Cipollonne kõige väiksem lapselaps.
Kõik me peenral kasvasime, Refr.: Lõbus sibulate pere, vaesed oleme. kõikjal tuntud ta - Sellepärast pole ime, Cipollotso, Cipolleto, sellepärast pole ime - Cipollutsa, Cipolloto, kehvalt riides me. lõpuks mina ka. Härrased ei siia tule, nad ei salli meid. Meie kibe lõhn on kole, meie kibe lõhn on kole, väga häirib neid.
Aga lihtsa rahva majas Refr.: Lõbus sibulate pere, au sees oleme. kõikjal tuntud ta - Sibulat on kõikjal vaja, Cipollotso, Cipolleto, sibulat on kõikjal vaja, Cipollutsa, Cipolloto, kus ka viibite. lõpuks mina ka. Kõrge aiavõre taga sidrun valmis saab. Mulle aedu pole vaja, mulle aedu pole vaja, pole mõisnik ma.
Mina olen sibul väike, Refr.: Lähen sinna, kus on parem aga suureks kasvan pea. kõigil elada. Peenrail meie koolis käime, Hüvasti nüüd, Cipolleto, peenrail meie koolis käime, Cipollutsa, Cipolloto, oma teadmised sain sealt. sõbrad kodumaalt! Kodumajas igavesti kehvik elada ei saa. Ehkki lahkuda on raske, ehkki lahkuda on raske, lähen ilma rändama.
KÕRVITS: Aga kus on siis sinu isa?
CIPOLLINO: Minu isa ... ta on vanglas. Prints Sidruni käsul heideti ta pimedasse keldrisse.
KÕRVITS: Mille eest?
CIPOLLINO: Meie elasime isaga äärelinnas. Meil on suur pere: Cipolleto, Cipolloto, Cipollutsa, Cipollotso - need kõik on minu vennad. Ja nimed on meil ka kõige sobivamad ausa sibulaperekonna jaoks. Aga on ju teada: kus on sibulaid, seal on ka pisaraid. Ükskord sõitis neist paigust läbi maa valitseja prints Sidrun ise koos sõduritega - suurte ja väikeste sidrunitega. Rahvas voolas tänavaile, et teada saada, mis on juhtunud. Ja äkki ... mu isa astus kogemata prints Sidruni jalale. See pistis ulguma. (Hüppab ühel jalal.) Kohe tormasid valvurid isa kallale, panid ta käed raudu ja viisid vanglasse. Ja kes ometi mõtles välja need printsid, onuke Kõrvits?
KÕRVITS: Oh, ei tea.
CIPOLLINO: Ja kui me jätsime isaga hüvasti, ütles ta mulle: "Mine, Cipollino, laia maailma rändama, õpi tundma petiseid, sulisid ja kelme." Küsisin: "Miks?" Aga tema ütles mulle: "Pärast saad isegi aru." Nii ma siis asusingi teele.
Kaugelt kostab senjoor Tomati lauluke.
TOMAT (laulab lava taga):
Trum-trum! Eest ära!
Kõikjal müra, kõikjal kära!
Majadesse, hoovidesse -
kõikjale ma vaatan sisse!KÕRVITS: Oh häda, sealt tuleb senjoor Tomat. Me oleme kadunud!
CIPOLLINO: Aga kes see niisugune on?
KÕRVITS: Oh, see on siinse mõisaomaniku krahvinna Kirsi lossi ülemvalitseja. Peida end, Cipollino!
CIPOLLINO: Mul ei ole vaja ennast peita. Ma pole talle midagi teinud.
(Läheb kõrvale.)
Tuleb sisse punane, vihane tomat.
TOMAT (Kõrvitsale): Kuidas sa julgesid, varas, röövel!
KÕRVITS: Oh, ma pole süüdi, teie ausus!
TOMAT: Kuidas pole süüdi? Aga kes ehitas selle maja krahvinna Kirsi maa-alale? Ma sulle näitan, kuidas rikkuda seadust ja solvata leske - vaest krahvinna Kirssi!
KÕRVITS (paluvalt): Teie kõrgeausus, uskuge mind, et loa maja ehitamiseks andis mulle härra Kirss isiklikult!
TOMAT: Krahv Kirss! Ha-ha-ha! Ta on ju juba kolmkümmend aastat surnud, rahu tema põrmule! Aga ülejäänu ütleb sulle advokaat. Hei! Senjoor Hernetera! Advokaat! Kuhu te jäite?!
Maja tagant ilmub Hernetera.
HERNETERA: Olen siin, teie kõrgeausus. Olen valmis teid teenima, kõrgeausus.
TOMAT (karjub): Öelge sellele rumalale vanamehele, et seaduse põhjal ta peab viivitamatult ära koristama selle maja.
HERNETERA: Otsekohe! Ma tõtt öelda ...
TOMAT: Mis "tõtt öelda"? Kui te olete advokaat - tähendab, minul on õigus. Võite minna.
HERNETERA: Kuulen, teie kõrgeausus.
TOMAT: Kas kuulsid, mida ütles advokaat?
CIPOLLINO (kõrvitsa selja tagant): Ta ütles niisama palju, kui mitte midagi.
Tomat vaatab ringi, kuid Cipollino on peidus.
TOMAT (kõrvitsale): Kuidas? Sa julged veel vastu vaielda, õnnetu?
KÕRVITS: Teie kõrgeausus, ma ei teinud suudki lahti!
TOMAT: Aga kes siis seda ütles?
CIPOLLINO (tomati selja tagant): Kelm, suli! Vaata ette, et sa tigedusest lõhki ei lähe!
TOMAT (pöördub ja näeb Cipollinot): Kust sina siia said? Kes sa õige oled?
CIPOLLINO: Mina olen üliõpilane.
TOMAT (pilkavalt): Või nii! Mida sa siis õpid?
CIPOLLINO: Ma õpin tundma kelme. Praegu üks sedalaadi isik on mulle tee peale sattunud.
TOMAT: Kes ta siis on? Näita mulle teda!
CIPOLLINO: Suurima heameelega, teie kõrgeausus. Vaadake siia peeglisse!
TOMAT (vaatab peeglisse): Aga see on ju ... See olen mina ise! No oota sa! Küll ma sulle näitan. (Haarab Cipollinot juustest.) Küll ma sind tutistan!
CIPOLLINO: Nii-nii! Tõmmake tugevamini!
TOMAT(silmi hõõrudes): Mis see siis on? Mis paneb silmi nii hirmsasti kipitama? Ma ju nutan, pagan võtaks! Neetud lugu! Seda pole minuga varem juhtunud. Kes sa oled, kõlvatu?
CIPOLLINO: Mina olen sibulapoiss. Aga on ju teada: kus on sibul - seal on pisarad.
TOMAT: Sibul - see on vastik! Ma ei või sibulat silmaotsaski sallida. (Kõrvitsale.) Kõrvits, sind on hoiatatud, korista end kiiresti. Aga selles majas hakkab elama minu õuekoer ... (Vilistab.) Mastino! siia!
Koer Mastino jookseb sisse.
Mastino: Au-auh! Kutsusite mind, peremees!
TOMAT: Vaata sa mul, teeni ausalt!
MASTINO (majakesse ronides): Auh-auh! Kuulen. Hakkan valvama laitmatult.
TOMAT: Noh! Nüüd saavad siinsed elanikud alles tunda, mis tähendab mind mitte austada!
KÕRVITS (kaeblikult): Aga kuhu siis mina jään?
TOMAT: Mis minul sellega asja on! Kui sa aga tahad, et sul oleks katus pea kohal, võin sulle pakkuda vangikongi. (Cipollino poole pöördudes.) Aga sulle, kelm, lähevad need minu pisarad veel kalliks maksma.
(Jookseb ära.)
CIPOLLINO: Ha-ha-ha!
KÕRVITS: He-he-he-he!
Selle kõneluse ajal meister Viinamari ja Pirn-Pirn vaatavad välja oma majakestest, jälgides sündmuste käiku. Kui senjoor Tomat on ära läinud, tulevad mõlemad tänavale.
PIRN-PIRN (tuleb, viiul käes).
VIINAMARI: Tubli poiss! Vannun saapaliistude nimel! Viimaks leidus ometi julge mees, kes pani isegi senjoor Tomati nutma.
PIRN-PIRN: Kus on see julge?
VIINAMARI: Siin ta on. Ta nimi on Cipollino.
PIRN-PIRN: Anna oma käsi, noor kangelane. Minu nimi on Pirn-Pirn.
Nagu näed, olen pillimees!
CIPOLLINO: Aga miks kaks korda pirn?
PIRN-PIRN: Väga lihtsalt: esiteks - ma ise olen pirn ja teiseks - minu viiul on valmistatud küpse pirni koorest.
CIPOLLINO: Siis on ju kõigest poolteist pirni!
KÕRVITS: On aga pea sellel poisil. Arvutab nagu professor kohe!
PIRN-PIRN: Sul on õigus - poolteist. Aga ikkagi kutsutakse mind Pirn-Pirn. Ümmargune arv.
CIPOLLINO: Kaks pirni! Ah siis sellepärast lendabki teie järel nii palju kärbseid! (Vehib kätega.) Pirnid on magusad - kärbestel aga just seda vaja ongi.
PIRN-PIRN: Ära imesta, mu sõber. Nad lendavad alati mu järel tervete pilvedena. Aga viiul kõlab hästi, kuigi ta on valmistatud pirnist. Kuulake! (Mängib, kõik tantsivad.)
MASTINO (maja ukselt): R-urr-rrr! Auh-auh!
VIINAMARI: Tss! Neetud peni ärkas!
CIPOLINO: Oodake, ma mängin talle ühe vembu! Kas kellelgi on ninatubakat?
KÕIK: Ei ... ei ole!
PIRN-PIRN: minul on unerohtu.
CIPOLLINO: Väga hea! Andke see mulle ja minge ära, palun! Ma saan selle karvase valvuriga ise hakkama.
Viinamari, Pirn-Pirn ja Kõrvits lahkuvad.
MASTINO (majakesest välja ronides): Uh, milline palavus! Mida ma ometi sõin täna hommikul? Mul on tunne, et mul kurgus põleb tuli! Kui saaks kuskilt pudeli apelsinijooki!
Cipollino loksutab pudelit.
Hei, jõmpsikas, mis sul on seal pudelis?
CIPOLLINO (teeb, nagu jooks): Eh, hea värske vesi!
MASTINO: Ütle, kuidas sa jood, et vesi ei vähene?
CIPOLLINO: See on võlupudel. Ta ei saagi kunagi tühjaks.
MASTINO: Kuule, kas sa ei annaks mulle sellest pudelist kasvõi üheainsa lonksugi?
CIPOLLINO: Ühe lonksu? Joo nii palju, kui tahad.
MASTINO: Urr ... aitäh! (Võtab pudeli ja joob ahnelt.) Juba tühi? Aga sina veensid mind, et pudel on nõiutud! (Äkki kukub pikali ja hakkab norskama.)
CIPOLLINO (kutsub): Siia! Siia!
Kõik tulevad sisse. Nendega koos tuleb Redis.
PIRN-PIRN: Nüüd ei ärata teda isegi minu viiulihelid.
CIPOLLINO: Tuleb tegutseda, kuni ta magab. Me peame majakese ära peitma.
VIINAMARI: Sul on õigus! Kanname maja metsa, peidame sinna.
KÕRVITS: Aga kas ta ei lagune? Seal on niiske.
CIPOLLINO: Oh sind küll, mis sina välja ei mõtle. (Redise poole pöördudes.) Hei, tütarlaps, mis su nimi on?
REDIS: Redis.
VIINAMARI: See on prügivedaja tütar. Hea tüdruk.
CIPOLLINO: Kas sa aitad meid! Ja annad oma käru?
REDIS: Heameelega aitan teid. (Lõbusalt.) Ja minu käru aitab teid samuti.
VIINAMARI: Noh, käed külge, kõik koos!
Kõik võtavad majakese ja viivad ta ära. Veidi aega on lava tühi, siis tuleb Hernetera.
HERNETERA: Mis see siis on? Maja ei ole? Kuhu ta jäi? Aga kus on peni? (Märkab koera.) On maha heitnud ja nüüd norskab! (Tongib koera.) Hei, senjoor Mastino, ärgake! (Tõukab kõvemini.) Üles, logeleja!
MASTINO (läbi une): Urr ... kes mind torgib?
HERNETERA (pilkavalt): Tere hommikust!
MASTINO: Urrrrrr ... kuidas te julgesite mind ärr-rr-ritada?
HERNETERA: Majakest ei ole!
MASTINO: Kuidas ei ole? (Hüppab püsti.) Tõepoolest! Ma olen kadunud!
HERNETERA: Tuleb hoiatada senjoor Tomatit. Jookseme!
MASTINO: Jookseme!
Mõlemad jooksevad ära.
E e s r i i e
TEINE PILT
Krahvinna Kirsi lossipargi nurgake. Aed. Mõned puud. Kõikjale on üles riputatud silte: "Sissekäik keelatud", "Väljumine keelatud", "Kirsikesel on keelatud kasta käsi basseini", "Kalakestel on keelatud rääkida Kirsikesega" jne.
Eesriie avaneb. Krahvinna Kirss ja parun Apelsin istuvad laua ääres.
Eemal seisab maasikas.KRAHVINNA: Sööge, armuline parun! Kas te ei sooviks põldpüü praadi?
APELSIN: Suurima heameelega! Käskige tuua!
KRAHVINNA: Maasikas, too kiiresti põldpüüpraad!
MAASIKAS: Kuulen! (Jookseb ära.)
APELSIN (Maigutab suud): Lõuna eel pole paha oodet võtta ... (Tuleb sisse tomat.)
TOMAT: Teie hiilgus! Senjoora krahvinna! Mul on rõõm teile teatada, et kõik mässajad külas on kinni võetud ja pandud istuma maa-alusesse kongi.
KRAHVINNA: Väga hea.
TOMAT: Ei õnnestunud tabada ainult kõige ohtlikumat mässajat, mingisugust Cipollinot, kellest ma juba teie hiilgusele rääkisin.
KRAHVINNA: Ta ei tohi jääda vabadusse! Teda tuleb otsida päeval ja öösel ... (Karmilt.) Aga kus on selle kõrvitsa majake?
TOMAT (kohmetult): Majake? Majakest ka ei õnnestunud leida ...
KRAHVINNA (käskivalt): Otsige! Tuleb kinni võtta Cipollino! Tuleb neilt ära võtta majake!
TOMAT: Saab täidetud! (Kummardub. Ära minnes pomiseb.) See parun laostab krahvinna. See võiks ära süüa terve lossi niisama hästi, kui taldrikutäie makarone.
KRAHVINNA: Kuidas te magasite täna, kallis parun?
APELSIN: Te teate, armastusväärseim krahvinna, et ma magan vähe, magan ma ainult öösel ja siiski vaid ühe tunni. Sest magada - tähendab kaotada aega. Kui ma magan, siis ma ju ei söö!
Lava taga kostab mandariini karje: "Aidake!" Appi!"
KRAHVINNA: Kisa järgi otsustades suvatses ärgata meie auväärne sugulane hertsog Mandariin. (Karjub.) Maasikas! Maasikas! Alati ta kaob kuhugi, see vastik tüdruk.
Tuleb sisse Maasikas, kes kannab liuda praega.
MAASIKAS: Ma olen siin, senjoora krahvinna. (Paneb vaagna lauale.)
Apelsin sööstab toidu kallale.
KRAHVINNA: Miks kõrgestisündinud hertsog suvatseb karjuda? Mis tal viga on?
MAASIKAS: Senjoor Mandariin on kuhugi kaotanud oma käisenööbi. Ta ronis kapi otsa ja tahab hüpata alla (turtsub), pea ees!
KRAHVINNA: Milline tundeline natuur! Ah!
Jookseb sisse Mandariin.
MANDARIIN: Appi! Ma kaotasin käisenööbi ja ei taha enam elada! Kohe ronin puu otsa ja hüppan alla, pea ees!
APELSIN (süües): Oh, ega ta ei roni - ta ei oska puu otsa ronida.
MANDARIIN (karjub): ma ei taha enam elada selles ilmas!
KRAHVINNA: Oo, senjoor Mandariin! Palun teid! ... Siin on pärlitest mansetinööbid, õndsa krahv Kirsi omad. Võtke need! (Liigutatult.) Nüüd nad kuuluvad teile!
MANDARIIN (ametlikult): Kas need on ehtsad pärlid?
KRAHVINNA: Kuidas te võite kahelda! Loomulikult!
MANDARIIN: Minu suurim tänu teile, senjoora krahvinna! (Istub laua äärde.) Tohin ma võtta põldpüü tiivakese?
APELSIN (närib): Mnjamm ...mnjamm ... Tiivake on teile kahjulik, võtke koivake!
KRAHVINNA: Maasikas!
MAASIKAS: Olen siin, senjoora krahvinna!
KRAHVINNA: Kutsu viivitamatult alla Kirsike!
MAASIKAS: Kuulen (jookseb ära).
KRAHVINNA: Uskuge, senjoorid, ma mõtlen sellele lapsele päeval ja ööl.
MANDARIIN: Kogu maailm tunneb teie head ja lahket südant, krahvinna!
KRAHVINNA: Mul õnnestus leida vaeslapse jaoks suurepärane kasvataja - senjoor Petersell.
Tuleb sisse Kirsike senjoor Peterselli saatel, kellel on käes mõned raamatud.
KIRSIKE (Viisakalt ja tagasihoidlikult): Lubage öelda mul teile terehommikust, kallis tädike ... (kummardab) senjoor Apelsin ja senjoor Mandariin!
KRAHVINNA: Kuidas ta täna käitus?
PETERSELL (nuusates nina ruudulisse taskurätti): terve hommikupooliku vahtis kärbseid.
KRAHVINNA (laitvalt): Nii! Just sellest algabki! Alguses vahitakse kärbseid, siis ämblikke, siis kasse, aga siis juba - kõiki loomi ...
PETERSELL (hoogu sattudes): Kui vahitakse loomi, siis lõppude lõpuks unustatakse õppimine!
APELSIN: Aga kes ei õpi oma õppetükke, see ei või olla eeskujulik poiss ...
MANDARIIN: Ja kes ei ole hea poiss, sellest ei saa tähtsat isikut ... minu taolist.
APELSIN (katkestab teda): Ei, minutaolist!
KRAHVINNA (õpetlikult): Siit moraal: kui tahad saada tähtsaks isikuks, ära vahi kunagi kärbseid! (Teravalt.) Aga nüüd mine õppima.
KIRSIKE: Mul on juba õpitud.
krahvinna: Õpi veel!
Kirsike võtab raamatu.
KRAHVINNA: Ära puutu raamatuid, kas sa ei saa aru, et see neid rikub?
KIRSIKE: Aga kuidas ma saan õppida ilma raamatuta?
KRAHVINNA: Õpi mälu järgi!
KIRSIKE (aralt): Armastusväärseim tädike! Lubage mind ... ma tahtsin teid väga paluda ...
KRAHVINNA: Mis? Mida? Mida paluda?
KIRSIKE (saades üle hirmust): Palun, lubage mul hakata õppima külakoolis, koos kõikide lastega! Mul on siin nii igav üksinda!
KRAHVINNA (jubedusega): Kuidas? Krahvinna Kirsi vennapoeg peaks istuma ühes pingis talulastega? Seda ei juhtu kunagi! Mitte kunagi! Ma ei luba, et pükse, mida kandis krahv Kirss ise, nühitakse mööda hööveldamata koolipinke!
MANDARIIN (ootamatul): Appi! Hoidke mind kinni, muidu ma lõpetan oma elu! See Apelsin sõi kõik magustoidud ära!
APELSIN (närides): Ei saa, seda on mulle endalegi vähe!
KRAHVINNA (kuivalt): Palun teid võõrastetuppa, senjoorid. Seal me arutame seda kurvastavat korralagedust. Maasikas! Silmapilk korista laud, vii kõik ära! Kirsike, pea meeles, et karistuseks jääd sa täna lõunata.
Krahvinna, Apelsin ja Mandariin lähevad ära. Maasikas koristab lauda, paneb toidud kandikule.
PETERSELL: Peale selle, noor senjoor, jalutades täna pargis, ärge unustage korrata: "Ma olen halvastikasvatatud poiss" - ja nii tuhat korda.
Maasikas läheb toidukandikuga ära. Tema järel kõnnib Petersell, näpates kandikult toitu. Ta sööb käies.
KIRSIKE (üksi jäädes): Olen halvastikasvatatud poiss. Olen halvastikasvatatud poiss ... Oh, kui õnnetu ma olen! Olen halvastikasvatatud poiss ... Linde vaadata ei tohi, kalakestele ära lähene! Olen halvastikasvatatud poiss!
Jookseb sisse Maasikas.
MAASIKAS: Senjoor Kirsike! Siin on teile tükk pirukat!
KIRSIKE: Tänan sind, Maasikake!
MAASIKAS: Sööge kiiremini!
Lava taga krahvinna hääl: "Maasikas! Kuhu sa kadusid, Maasikas?"
MAASIKAS: Oi, nüüd ma alles saan! (Jookseb ära.)
KIRSIKE (jalutades mööda teerada): Olen halvastikasvatatud poiss. (Sööb pirukat.) Maitsev pirukas! Olen halvastikasvatatud poiss ... Kui lahke on see Maasikas! Kõige lahkem kogu lossis! Olen halvastikasvatatud poiss!
Aia tagant piiluvad Cipollino ja Redis.
CIPOLLINO: Hei! Senjoor Kirsike! Senjoor Kirsike!
KIRSIKE (ümber pöördudes): Kes hüüab mind?
CIPOLLINO: Need oleme meie!
REDIS: Need oleme meie!
KIRSIKE (viisakalt): Tervist, Senjoorid! Mul ei ole au teid tunda ...
CIPOLLINO: Aga te tulge lähemale ja saame tuttavaks.
KIRSIKE: Ma ei tohi. Mul on keelatud astuda kõnelusse külalastega.
CIPOLLINO: Kuid meie olemegi külalapsed, teie aga hakkasite meiega juba rääkima.
KIRSIKE: Kui juba nii juhtus, siis ma tulen kohe teie juurde.
CIPOLLINO: Ei, parem juba meie ise tuleme sinu juurde!
Cipollino ja Redis ronivad üle aia ja jooksevad Kirsikese juurde.
KIRSIKE (Redise poole pöördudes): Ütelge, palun, kuidas teid hüütakse, senjoora?
REDIS: Minu nimi on Redis. Aga tema nimi on Cipollino.
KIRSIKE: Mul on rõõm teiega tutvuda, senjoora, ja samuti senjoor Cipollinoga, kellest olen kuulnud nii palju.
CIPOLLINO (lõbusalt): kellelt siis, ütelge palun?
KIRSIKE: Senjoor Tomatilt.
CIPOLLINO: Noh, tema muidugi ei võinud minust midagi head rääkida.
KIRSIKE: Muidugi mitte. Just sellepärast ma oletasingi, et peate olema väga hea. Ja näen, et ma pole eksinud.
CIPOLLINO: Suurepärane! Sel juhul, miks me ütleme teineteisele "teie" nagu vanad õukondlased. Parem hakkame ütlema "sina".
KIRSIKE: Olen nõus. Hakkame.
REDIS: Mis ma sulle rääkisin, Cipollino! Kirsike on väga hea poiss, kuigi krahv.
KIRSIKE (tseremoniaalselt): Tänan teid, senjoora. (Parandades end.) See tähendab, lihtsalt Rediseke.
Kõik naeravad.
CIPOLLINO: kuule, Kirsike! Me tulime siia aitama oma sõpru! Tuleb päästa kõik, keda Tomat vanglasse heitis. Tahad sa meid aidata?
KIRSIKE: Muidugi!
CIPOLLINO: Kas sa tead, kus on maaaluse keldri võti?
KIRSIKE: Tomat kannab seda endaga alati kaasas.
CIPOLLINO: Meil on vaja muretseda võti!
Kahelt poolt hiilivad senjoor Tomat ja koer Mastino.
REDIS (neid märgates): Hoidke end!
MASTINO: Auh, auh, auh! Vaat kus sa oled, Cipollino!
KIRSIKE: Ärge puutuge teda!
CIPOLLINO (Mastino ette viskudes): Päästa end, Redis!
TOMAT: Ahaa! Sattusid lõksu! Hoiad teda, Mastino?
MASTINO: Urrr! ... Rrrrre ... rrr ... hoian.
TOMAT: Aga kus on plika?
MASTINO: Laskis jalga!
TOMAT: Hoia poisiklutti kõvemini!
MASTINO: Ei ta pääse kuhugi!
KIRSIKE: Ei, ei! Palun, ei ole vaja! Arreteerige parem mind, aga ärge puutuge Cipollinot. Ta on mu ainus sõber. Laske ta lahti!
TOMAT: Ei mõtlegi. Vastupidi, et näidata oma võimu tema üle, ma panen ta istuma kõige sügavamasse keldrisse. Vii ta ära, Mastino! Nüüd õiendan temaga arveid!
Tomat, Mastino ja Cipollino lähevad ära. Kirsike nutab.
E e s r i i e
JUTUSTAJA: Asjatud olid Kirsikese pisarad, tema palved ja nutt. Tige senjoor Tomat viis Cipollino lossi kõige pimedamasse ja sügavamasse keldrisse ... Te vist olete juba aru saanud, et neis paigus kuulus kõik krahvinna Kirsile: ta oli küla, lossi, maa ja isegi kellatorniga kiriku valitsejaks. Krahvinna Kirsi lossiülem senjoor Tomat kiusas julmalt taga kõiki elanikke. Nii näiteks kuulutas ta, et isegi õhk kuulub krahvinnale ja sellepärast kõik, kes hingavad, peavad maksma talle maksu. Tasus ainult kellelgi kehvikutest Tomati juuresolekul sügavalt ohata, kui see kohe maksu sisse nõudis. Kuid varsti näis talle, et ka sellest on veel vähe. "Kui krahvinna Kirss on õhu valitsejaks," arutas ta, "siis tuleb teda tunnistada ka vihma valitsejaks." Nii seatigi juur - ja puuviljamaal sisse uued maksud: hariliku vihmasaju, paduvihma ja äikesevihma eest. Niisugune on senjoor Tomat, ja nüüd te saate aru, mis ähvardab Cipollinot, kes tema käsul on vangistatud. Mis ootab Cipollinot? Millega see kõik lõpeb? ...
Jookseb sisse ärritatud Kirsike.
KIRSIKE (läbi pisarate). Jah! Ütelge, palun, millega see kõik lõpeb? Te ju teate muinasjutu lõppu!
Kirsikese järel jookseb sisse Maasikas.
MAASIKAS: Kirsike! Mida siis sina siin teed? Krahvinna otsib sind kõikjalt!
KIRSIKE (lööb käega): Oota!
MAASIKAS: Senjoor Petersell jookseb mööda lossi ringi ja karjub: "Kirsike, kus sa oled?" Lähme siis ruttu!
KIRSIKE: Oota, Maasikas! Kas sa ei näe: siin on senjoor Jutustaja, ma tahan temalt teada saada, kas meie Cipollino pääseb?
MAASIKAS (teeb kniksu): Oo, senjoor Jutustaja, meil on nii kahju vaesest Cipollinost! Öelge meile, millega see kõik lõpeb?
JUTUSTAJA: Muinasjutud võivad lõppeda väga mitut moodi ... Paljugi oleneb ... (Jääb vait.)
KIRSIKE; MAASIKAS (üksteise võidu): Kellest?
JUTUSTAJA (paljutähendavalt): Sõpradest! kui Cipollinol on tõelisi sõpru, siis need ei jäta teda hätta.
KIRSIKE: Tõelised sõbrad?
MAASIKAS: Oh, senjoor Jutustaja, tal on tõelisi sõpru!
JUTUSTAJA: Seda me näeme. Aga niigi ma ütlesin teile rohkem kui tarvis. (Tõukab neid hellalt.) Minge, minge. Muinasjutu lõpp on ju veel kaugel.
KIRSIKE, MAASIKAS (ära minnes): Tal on sõpru!
JUTUSTAJA: Jah, igaühel, kes on aus, õiglane ja julge, leidub maailmas sõpru. Kuid kas nad saavad meie Cipollinot aidata? Sest vangla, kuhu ta on suletud, asub sügaval maa all. Rauast uks on kõvasti-kõvasti lukustatud. Tema kongi ei kosta ainsatki heli. Ainult hiired sahistavad nurkades ...
Nende sõnade juures avaneb eesriie.
KOLMAS PILT
Nõrgalt valgustatud kong lossikeldris. Madal lagi. Akent ei ole. Nurgas on niiskuselaigud. Põrandale on visatud õlekott. Selle kõrval savikauss. Eesriide avanemisel Cipollino vaatab ümberringi, kombib seinu, paneb kõrva vastu seina ja kuulatab.
CIPOLLINO: Noh, mis seal ikka, senjoor Tomat, seekord õnnestus teil mind kõrvaldada! Kuid ainult ärge arvake, palun, et ma väga ära ehmatasin ja nüüd siin kongis istudes pisarates ujun. Või et olen valmis teilt pisarates andeks paluma. Oh, see pole kaugeltki nii! (Karjatab tahtmatult.) Hiir jooksis üle jala! Kui palju neid siin on! Ohoo! Siin on isegi rotte! See urg on ju kõige sobivam hiirtele ja rottidele ... Kohe hirmutan neid! (Lõbusalt.) Kohe nad tutvuvad senjoora Kassiga. (Näub.)
Mjauuu ... mjauuu ... Ahaa! Kohkusite! Panite jooksu! (Jookseb kambri teise nurka ja näub uuesti.) Mjauu! (õlekotile istudes.) Sõbrad ootavad mind, loodavad ... Aga mina olen vangis. Kes neid nüüd välja aitab? Kes vabastab nad? Mis teha? Mis siis nüüd teha? On vaja midagi välja mõelda, aga mida? Mida?
Ootamatult kostab mingisugune krabin, sahin.
(Cipollino hüppab püsti ja kuulatab.)
Keegi ronib siia! Kes see võiks olla? Sõber või vaenlane?
Kõvem koputus. Äkki langevad seinast telliskivid. Tekkinud avausest ilmub nähtavale kellegi kogu. See on Mutt.
MUTT (torisedes.) Tont võtku! Kuhu ma sattusin? On siin kedagi? Siin on liiga valge, ma ei näe siin midagi. Olen harjunud elama pimeduses ...
CIPOLLINO: Aa, nüüd ma tean. Te olete senjoor Mutt.
MUTT: Endastmõistetavalt, noormees!
CIPOLLINO: aga minu nimi on Cipollino. Olen senjoor Tomati vang.
MUTT: Tunnen teile südamest kaasa: öösel ja päeval peate viibima niisuguses valges ruumis! See on ju tõeline piin!
CIPOLLINO: Mis te nüüd, senjoor Mutt. Minu arvates on siin küllaltki pime.
MUTT: Te suvatsete naljatada. Teisiti ei saa ma seda mõista ... Muide ... kuidas te ütlesite olevat oma nime?
CIPOLLINO: Cipollino.
MUTT (mõtlikult): Miks on mulle see nimi nii tuttav? Ma nagu oleksin seda kuskil kuulnud ... ja sugugi mitte ammu ...
CIPOLLINO (kibedusega): Kellelt te võisite seda kuulda siin maa all ...
MUTT (paneb käpa laubale): Oodake, oodake ... seal ta ongi ... noh, muidugi! Kaevates uut maa-alust käiku, mis tõi mind siia, ma kuulsin vaat selles osas kellegi hääli. (Näitab käpaga paremale.)
CIPOLLINO (ärritatult): Hääli? Seal paremal?
MUTT: Ma kuulsin selgesti, kuidas keegi raskelt ohkas ja ütles: "Kus on küll meie Cipollino? Tuleks ta meile kiiremini appi!"
CIPOLLINO: Senjoor Mutt! kas te tõesti ei tunginud sinna ja ei uurinud välja, kes seal asub?
MUTT (manitsevalt): Mu sõber, saage ometi aru: kus on hääled, seal on ka inimesed. Aga kus on inimesed, seal on ka valgus. (Ohates.) Maailm on üsna halvasti korraldatud.
CIPOLLINO (ärevuses): Senjoor Mutt, kas te ei saaks mulle näidata seda kohta, kust kostsid hääled?
MUTT (rahulolematult): Noh, noormees, ma kordan: seal on kahtlemata valgus.
CIPOLLINO: Tähendab, te ei kavatse uuristada uut maaalust käiku?
MUTT: Kes teile nii ütles? Kogu elu ma ainult sellega tegelengi! Asi on selles, missugust suunda valida.
CIPOLLINO (elavalt): Missugust suunda?
MUTT: Ükskõik missugust. Kui ta ainult ei suubuks nii valgesse ruumi kui see siin.
CIPOLLINO (kavalalt): Senjoor Mutt! Ma olen palju kuulnud ühest väga pimedast urkast.
MUTT (kõhklevalt): See ei kõla eriti veenvalt.
CIPOLLINO: Vannun teile! Minu arvestuse järgi peaks ta asuma just paremal. (Näitab.) Ja küllalt lähedal. See on kõige pimedam koht maailmas.
MUTT (vahele segades): Palun teid! Ärge väljendage liiga tihti seda sõna "valgus". Mul hakkab kohe silmades lõikama.
CIPOLLINO: Ma ei tulnud selle peale, senjoor Mutt. Andke mulle andeks. Kõnesolev urgas on tõepoolest väga pime.
MUTT: Hm ... aga öelge parem tõtt - miks te tahte suunduda nimelt sinna?
CIPOLLINO (tuliselt): On vist tõesti õigem, senjoor Mutt, kui ma ütlen teile kogu tõe. Asi on nii, et hääled, mida kuulsite - need on minu sõprade hääled. Nad kostsid maa-alusest kongist, kuhu neid heitis senjoor Tomat.
MUTT: Jälle see Tomat! Mul on temaga vanad arved õiendada. Ta lõi kepiga maha minu vanaisa, Vana Muti.
CIPOLLINO: Aga nüüd ta pani luku taha mitte milleski süüdi olevad kehvikud. Ma pean nad vabastama!
MUTT: Ja te loodate seda teha minu abiga.
CIPOLLINO: Just nimelt, senjoor Mutt. Te olite nii hea ja kaevasite juba käigu selles suunas. Ma palun teid väga uuristada veel edasi. Ma pean pääsema sõprade juurde. Kui me oleme üheskoos, on meil kergem vabadusse pääseda.
MUTT (mõtlikult): Hästi, Cipollino, olen nõus. Ma uuristan käigu, mis viib teid otse meie sõprade juurde.
CIPOLLINO: Armas sõber Mutt, kuidas ma olen teile tänulik! Lubage, ma suudlen teid.
MUTT: Ärge nähke vaeva, ma olen liiga määrdunud mullaga ... Oodake mind siin, ma hakkan maa-alust käiku uuristama.(Kaob käiku.)
CIPOLLINO (üksi jäädes): Milline õnn! Kas tõesti näen ma varsti oma sõpru! Ja me oleme siis kõik jälle koos! Ah, senjoor Mutt, kui õigel ajal te tulite. (Tantsib rõõmust, siis istub õlekotile.) Aga Kõrvitsa-vader vist ikka ohkab ja räägib: "Oh, mu majake! Mu vaene majake!" Aga Pirn-Pirn? Kui ainult hiired tema viiulit ära ei sööks. Ka kingsepp Viinamari on seal! ... Nad ei teagi, et ma olen neile nii lähedal! Saaks ainult rutem! ...
Ilmub Mutt silmi hõõrudes.
MUTT: Kus sa oled, Cipollino? Ma ei näe midagi ...
CIPOLLINO (püsti hüpates): Ma olen siin, senjoor Mutt.
MUTT: Häbematu poisike! Sa ei oleks pidanud mind petma. Sa veensid mind, et su sõbrad istuvad kottpimedas keldris ...
CIPOLLINO (süütult): Aga kas see siis pole nii?
MUTT: Ma oleksin äärepealt pimedaks jäänud, niisugune tuli lõõmas seal!
CIPOLLINO: Tuli? kust võis saada sinna tuli?
MUTT (silmi hõõrudes). Selsamal minutil, kui ma jõudsin kongi juurde ja pistsin juba sinna oma pea, keegi sinu sõpradest, tont võtaks teda, süütas tiku! Kujuta ette, tiku! See põles saatanliku leegiga. Mina loomulikult pistsin jooksu ... Noh, aga oli kuidas ta oli, käik on uuristatud!
CIPOLLINO: Oh, senjoor Mutt, ärge pahandage palun! Kes see võis ette teada, et nii juhtub.
MUTT (torisedes): Sul on hea rääkida, aga minul on silmade ees ikka veel see hirmus pilt: põlev väävlitikk.
CIPOLLINO: Senjoor Mutt, tähendab, ma võin tungida oma sõprade juurde?
MUTT (torisedes): Aga milleks ma siis nii püüdsin! Tule mulle järele, ära karda ... (Kaob käiku.)
NELJAS PILT
Senjoor Tomati tuba. Madal diivan. Seintel kuulsa Kirsside soo esivanemate portreed. Rautatud uks viib vangikongi. Eesriie avaneb. Tuppa tuleb Maasikas. Ta toob Tomatile tordi, kuid Tomatit ennast pole toas. Maasika järel hiilib Kirsike.
KIRSIKE (ukse juures): See on ju sama uks!
MAASIKAS: No muidugi. See viib otse maa alla.
KIRSIKE: ta on rautatud.
MAASIKAS: Seal piinlevad minu kaasmaalased - kehvik Kõrvits, kingsepp Viinamari ja vana pillimees Pirn-Pirn ...
KIRSIKE: Aga kus on kong, kuhu nad sulgesid Cipollino?
MAASIKAS: See on veel madalamal ja sügavamal.
KIRSIKE: Ma kogu aeg mõtlen, kuidas neid aidata.
MAASIKAS: Aga kas ei saaks paluda sinu tädi, krahvinnat?
Võib-olla ta halastab neile.
KIRSIKE: Tädi? Kas sa ei tunne siis teda? Ta on Tomatiga ühel nõul: neil ei ole mingisugust kaastunnet.
MAASIKAS: Mul on nii kahju Cipollinost ja kõikidest teistest.
KIRSIKE (ootamatult): Maasikas, ma tean, mis tuleb teha! Mul tuli meelde!
MAASIKAS: Mis sul meelde tuli?
KIRSIKE: Sel päeval, kui Cipollino kinni võeti ... ta tuli ju selleks parki, et aidata vange ...
MAASIKAS (kiirustab teda): Noh, ja siis?
KIRSIKE: Cipollino ütles tookord: "On tarvis salaja võti ära näpata!"
Nüüd peame meie sinuga seda tegema!
MAASIKAS: Näpata tomatilt võti?
KIRSIKE: jah!
MAASIKAS: Kuid tomat ei lahku ju sellest kunagi.
KIRSIKE: Aga kui ta magama heidab?
MAASIKAS: Siis ta peidab võtme kingasse. Aga tead mis! Tomat teeb pärast lõunat uinakut ... Valvame, eks? Tss!
Kostab Tomati lauluke: "Trum, trum, trum!"
Ta tuleb siia! Peida ennast selle eesriide taha!
Kirsike peidab ennast portjääri taha. Tuleb Tomat.
MAASIKAS (teeb kniksu): Senjoor Tomat! Nagu te käskisite, tõin teile tordi teie tuppa.
TOMAT: Tegid väga hästi. Muidu see suur söödik parun Apelsin sööb ära kõik magustoidu-portsjonid. (Hakkab torti sööma.) Sa oled tark tüdruk, Maasikas. Näe, võta see kompvekipaber. Möödunud aastal oli siin sees karamellkompvek rummiga. See on väga maitsev paber. Teda võib nuusutada ... ja isegi lakkuda keelega ...
MAASIKAS (kummardades): Tänan alandlikult, senjoor Tomat. Viieaastase teenistuse jooksul on see juba neljas kompvekipaber, mis te mulle kingite ...
TOMAT: Näed siis, kui hea peremees ma olen. Aga nüüd mine! Mul on ees tähtsad asjaajamised.
Maasikas lahkub.
Noh, avame ukse maa-alusesse keldrisse! (Võtab taskust võtme, avab ukse.)
Keldri uksest hüppab välja advokaat Hernetera.
HERNETERA: Teie heldus! Te avasite ukse just õigel ajal!
TOMAT (rahulolematult ust lukustades): Senjoor Hernetera, te pidite viibima vangistatute keskel, aga selle asemel te olite üleval, otse ukse juures. Mis see tähendab? Selgitage!
HERNETERA: Oh, senjoor Tomat! Te ei oska endale ette kujutada, kui raskesse olukorda ma sattusin!
TOMAT (rangelt): Teile oli antud käsk saavutada arreteeritute usaldus, te pidite teesklema, et olete nende sõber ja õnnetuskaaslane, ma käskisin teil välja uurida, kuhu nad peitsid majakese. Aga teie selle asemel ...
HERNETERA: Ma pole süüdi, nad ei osutunud nii usaldavateks ja lihtsameelseteks! Nad hakkasid mind kohe kahtlustama. Oh, mu sõnad oleksid pidanud liigutama isegi kivist südant! Aga nemad ainult naersid. Siis hakkasin ma nuuksuma, nutma, uluma! Ma valasin niipalju pisaraid, et nendega oleks võinud täita basseini pargis, teate, selle basseini, kus ujuvad kuldkalakesed ...
TOMAT (sapiselt): tont võtku seda basseini! Jutustage, mis oli edasi?
HERNETERA: Kõik minu püüdlused olid asjatud. Lõppes sellega, et nad ...
TOMAT: Noh? Noh? Mis nad tegid teiega?
HERNETERA: Nad lükkasid mind välja! (Hõõrub külgi.) Sellel Viinamarjal on nii rasked rusikad!
TOMAT: Võita vangide usaldus - see on suur kunst. Aga teie osutusite andetuks, nürimeelseks ... Üldse, ma olen ammu seda rääkinud, ja imestan, kuidas krahvinna usaldab teile oma kohtuasjad. Ja see ju toob teile korraliku sisetuleku ... Ma räägin temaga selles asjas ...
HERNETERA: Halastage, senjoor Tomat! Ärge jätke vaest külaadvokaati ilma tükist leivast!
TOMAT: Koristage end mu silmist!
Hernetera taganeb ukse poole.
Muide, oodake! Olge valmis! Varustage end paberi ja sulega, teil tuleb teha ülekuulamise protokoll ... Minge!
Hernetera lahkub kummardusega.
Mis teeks küll krahvinna Kirss ilma minuta? (Sööb torti.) Kogu loss püsib ainult tänu minule. Ei ole isegi aega süüa tükikest torti. (Pistab suhu viimase torditüki.) Hommikust õhtuni ole jalul ... (haigutab) ... silmi sulgemata ...(haigutab kõvemini) ...isegi ei istu ... (heidab pikali) ei heida pikali ... Aga kus on tänu ... (Läbi une.) Ma ... küsin ... kus on tänu ... (Hakkab norskama.)
Portääri tagant tuleb kikivarvul Kirsike. Ukse vahelt libistab end sisse Maasikas.
KIRSIKE: Ma mõtlesin, et suren hirmust ...
MAASIKAS: Ma kartsin ka sinu pärast ...
KIRSIKE: Magab ta?
MAASIKAS: Kas sa siis ei kuule?
T u g e v a m n o r i n.
KIRSIKE: Tss!! ... Aga kui ta ärkab?
MAASIKAS: Mis sa nüüd! Teda ei ärata isegi kahuripauk. (Hiilib Tomati juurde.) Võti on tal kingas.
KIRSIKE: Kummas?
MAASIKAS: Pole teada. Tuleb mõlemad ära võtta. (Tirib Tomatil kingad jalast, teisest kukub kolinal välja võti.)
KIRSIKE: Siin ta on!
MAASIKAS: Ava ruttu uks! Mina valvan, et keegi ei tuleks.
KIRSIKE: Aga kui Tomat siiski ärkab?
MAASIKAS (otsustavalt): Siis virutan talle kandikuga!
K i r s i k e a v a b u k s e, k a o b s e l l e t a h a.
TOMAT (läbi une): Hoia kinni ... Püüa! ...
Maasikas vehib kandikuga. Aga Tomat norskabki jälle. Ootamatult ilmub lävele Hernetera, paberid ja tindipott käes.
HERNETERA: Senjoor Tomat, olen teie tee ...
MAASIKAS: Tss! Kas te siis ei näe! Senjoor Tomat magab. Ta on nii väsinud, vaeseke ... Ta ei lubanud ennast segada ... Ta arvatavasti näeb und. Senjoor Tomat on väga pahane, kui teda segatakse ja ta ei saa unenägu lõpuni vaadata. Minge ära! Minge ära!
HERNETERA (taganedes): Hea küll! Ma tulen pärast. (Läheb ära.)
MAASIKAS (kergendatult ohates): Oh! Sain tast ometi lahti! (Maa alla viivast uksest ilmuvad üksteise järel välja Pirn-Pirn, Kõrvits ja Viinamari. Nad jooksevad üle toa ja kaovad siis.)
PIRN-PIRN (mööda joostes): Suur aitäh!
KÕRVITS (mööda joostes): Olge tänatud!
VIINAMARI (mööda joostes): Aitasite meid hädast välja!
Viimasena hüppavad välja Kirsike ja Cipollino.
MAASIKAS: Cipollino! Aga kuidas sina siia sattusid?
KIRSIKE: Tal õnnestus pääseda sõprade juurde!
CIPOLLINO: Vana Mutt uuristas minu jaoks maa-aluse käigu ... (Kaelustab Kirsikest ja Maasikat.) Aitäh, sõbrad! Ma ei unusta seda kunagi. Varsti näeme üksteist! (Jookseb ära.)
Tomat hakkab end liigutama.
MAASIKAS: Oi, ärkab! Pane ruttu võti tagasi!
Kirsike paneb võtme kingasse ja jookseb ära, tema järel Maasikas.
TOMAT (silmi hõõrudes): Hommikust õhtuni ole jalul ... ei saa aega istuda .. ega pikali heita. (Karjub.) Senjoor Hernetera! Kus te olete?
HERNETERA (tuleb sisse tindipoti, sule ja paberiga): Olen teie teenistuses. Käskige, senjoor!
TOMAT (tähtsalt): Minge maa alla ja tooge siia vana Kõrvits. Alustame temast! Vanamees on arg - ta jutustab mulle kõik! (Hernetera kaob maa-alusesse käiku.) Ma panen nad kõike tunnistama! Nemad peitsid ära Kõrvitsa maja - nemad annavad ta mulle ka tagasi. Kujutan ette, kui araks nad seal maa all on muutunud.
Ilmub Hernetera.
Milles on asi? Kus on vang?
HERNETERA: Teda pole seal!
TOMAT: Kõrvitsat ei ole? Kuhu ta siis jäi? Ega ometi hiired pole teda ära söönud?!
HERNETERA: Seal pole kedagi, teie armulisus! Nad kõik on jalga lasknud.
TOMAT (üles karates): Valetate! Sellest kambrist pole veel mitte keegi kunagi ära jooksnud! Te olete valelik, kas kuulsite?
HERNETER: Vannun oma tindipoti juures, kong on tühi!
TOMAT: Needus! Siis tooge siia Cipollino salaurkast! Tema juba mu käest ei lipsa!
HERNETERA: Teie ausus ...
TOMAT: Miks te seisate?
HERNETERA: Teie ausus, ärge ainult vihastage!
TOMAT: Noh, mis veel?
HERNETERA: Cipollino on ka kadunud! Tema urkast on kaevatud maa-alune käik siia kongi! Nad on kokku saanud ja koos ära jooksnud!
TOMAT: Needus! (Langeb jõuetus vihas diivanile.)
HERNETERA (pritsib Tomatile vett näkku): Toibuge, teie ausus!
Jookseb sisse Petersell.
PETERSELL: Lossi saabus prints Sidrun, kohe on ta siin!
TOMAT: Oeh!
Uks paiskub lahti. Tuleb sisse prints Sidrun, tema järel krahvinna Kirss, Apelsin, Mandariin ja üks sõdur. Petersell tardub nurgas. Tomat kargab üles.
PRINTS SIDRUN (käsutab, sõdur marsib): Üks-kaks, üks-kaks! Valvel! Vabalt!
KRAHVINNA: Siin on minu ustav teener, senjoor Tomat.
Tänu temale me tabasime kõik mässajad!
PRINTS SIDRUN (puudutab mõõgaga Tomati õlga): Ülendan teid aadliseisusesse.
TOMAT: Olen igavesti õnnelik, teie kõrgus! (Kummardub sügavalt.)
KÕIK: Milline heldus!
KRAHVINNA: Tema kõrgus soovib isiklikult vange üle kuulata.
TOMAT (õudusega): Ise? Üle kuulata? Kas tema kõrgusel maksab kulutada kallist aega?
PRINTS SIDRUN: Maksab!
TOMAT: Nad ei ole väärt niisugust kadestamisväärset saatust.
PRINTS SIDRUN: Kutsuge nad!
TOMAT (põlvili langedes): Halastage, teie kõrgus! Vange ei ole!
PRINTS SIDRUN: Kuidas ei ole?
TOMAT: Nad lasksid jalga!
PRINTS SIDRUN: See on vandenõu! Mäss! Reetmine! Ja teie olete mässajate pealik! Muudan ära teie aadliseisuse! Te pole enam aadlik!
KRAHVINNA: Mässajad vabaduses! Milline õudus!
PRINTS SIDRUN: Kuulutan välja mobilisatsiooni! Parun Apelsin! Hertsog Mandariin! Määran teid kindraliteks!
Need kummarduvad. Prints Sidrun kinnitab nende õlgadele kohevad epoletid.
APELSIN: Palun määrata mind toidumoonaga varustamise ossa, teie hiilgus!
PRINTS SIDRUN: Hästi! Te olete kindral-intendant. Katsuge asula elanikelt ära võtta toidumoon! Aga hertsog Mandariin hakkab juhatama armeed.
MANDARIIN: Appi! Ma tahan surra!
KRAHVINNA: Milline au!
PRINTS SIDRUN: Ta tahab surra oma käskija eest!
MANDARIIN: Ma tapan enda! Andke mulle teised pagunid! Apelsinil on paremad! Ma ei taha enam elada! Ma hüppan alla, pea ees!
PRINTS SIDRUN: Uued pagunid saate pärast esimest võitu. Lahingusse! Rünnakule! Sõjaväeosa ootab teie käske.
APELSIN, MANDARIIN (koos): Aga kus on sõjavägi?
PRINTS SIDRUN (näidates sõdurile): Siin ta on!
APELSIN: Sõjavägi, parem pool!
Sõdur pöördub paremale.
MANDARIIN: Sõjavägi, vasak pool!
Sõdur pöördub vasakule.
APELSIN: Sõjavägi, edasi!
Sõdur teeb sammu ette.
MANDARIIN: Sõjavägi, tagasi!
Sõdur teeb sammu tagasi.
KRAHVINNA: Meie suguvõsa on alati välja paistnud hiilgavate sõjaliste annete poolest.
SÕDUR: Teie hiilgus! Julgen ette kanda: Kahte kindralit ühe sõduri kohta on nagu paljuvõitu. Kas võiks nende arvu vähendada ja nende ülbust kahandada?
PRINTS SIDRUN: Vait!
Sel momendil kostab ukse tagant hüüe: "Maha prints Sidrun! Maha!!
PETERSELL: Oh, taevas! Millised jumalakartmatud hüüded!
KRAHVINNA: Mida ma kuulen?!
PRINTS SIDRUN: Reetmine! Kes karjus?
TOMAT (näidates uksele): See on sealt!
PRINTS SIDRUN: Tähendab, mässajad on seal!
TOMAT (Herneterale): Argpüks! Sa ei olnudki vangikongis!
HERNETERA (kogeldes): U-u-skuge mind ...
PRINTS SIDRUN: Kindralid! Rünnakule!
APELSIN (Mandariinile): Teie minge esimesena!
MANDARIIN (Apelsinile): Ei, teie!
SÕDUR: Oh teid küll, sõjamehi! (Jookseb ukse juurde, kaob selle taha.) Üksteise järel suunduvad maa-alusesse vangikongi prints Sidrun, Tomat, Apelsin, Mandariin, kasvataja Petersell ja krahvinna Kirss. Niipea, kui nad on ukse taha kadunud, tormavad tuppa Cipollino, Maasikas ja Kirsike. Nad jooksevad ukse juurde, löövad selle kinni ja hoiavad seda kõvasti.
CIPOLLINO: Hoidke kõvemini!
MAASIKAS: Ärge laske neid välja!
Vastu ust hakatakse trummeldama rusikatega.
KIRSIKE: Nad tulevad tagasi ...
CIPOLLINO: Me ei jõua hoida!
MAASIKAS: Kõik on kadunud!
J o o k s e b s i s s e R e d i s.
REDIS: Ma tõin abiväge!
Ilmuvad Viinamari, Pirn-Pirn, Kõrvits. Nad lähevad appi ust hoidma.
VIINAMARI: Hoia kõvemini!
CIPOLLINO: Kahju, et lukku ei ole!
Seestpoolt surutakse kõvasti ja uks hakkab järele andma. Äkki kostab saalist hääli: "Pidage vastu, sõbrad! Ma toon tugeva luku!" Vaatajate ridade vahel rajab endale teed Mutt. Käes on tal suur tabalukk.
CIPOLLINO: Rutem, rutem!
Mutt jookseb ukse juurde ja lukustab selle.
MUTT: Valmis!
CIPOLLINO: Aitäh, sõber!
VIINAMARI: Vaenlased kaevasid meile augu, aga kukkusid ise sinna sisse.
PIRN-PIRN: Aga kuidas teil õnnestus neid sinna meelitada?
CIPOLLINO: Tõepoolest, kes karjus: "Maha prints Sidrun!"?
MUTT: Kas te tõepoolest mind häälest ära ei tundnud?
MAASIKAS: Ah see olite teie, senjoor Mutt?!
MUTT: Endastmõistetavalt. Aga pärast pääsesin sealt tagavarakäigu kaudu välja. Ometi ükskord maksin ma kätte Tomatile oma vanaisa, vana Muti eest ...
CIPOLLINO: Ah, kui hea, kui kõik vaenlased on luku taga ...
PIRN-PIRN: Tomati asemel valime nüüd ise endale vanema ... Viinamari! Sina hakkad meie vanemaks.
VIINAMARI (rõõmsalt): Olen nõus!
KÕRVITS: Oh ... Aga minu majake?
CIPOLLINO: Nüüd ei saa teda enam keegi teilt ära võtta! (Pidulikult.)
Meil on veel palju teha ja kõigepealt tuleb vabastada minu isa ... Küll me oleme siis kõik koos õnnelikud! ...
Jookseb sisse koer Mastino.
KÕRVITS: Aga Mastino? Mis me temaga teeme?
MASTINO: Sõbrad! Võtke mind endi juurde! Seni langesid mulle osaks ainult hoobid!
VIINAMARI: Hea küll, Mastino! Sa hakkad elama külas ja valvama Kõrvitsa majakest.
MASTINO: Auh-auh-auh-auh! Tor-rrr-re!
PIRN-PIRN: Aga kes hakkab lossis elama?
VIINAMARI: Loss ei jää enam endiseks lossiks. Sellest saab laste palee. Siia tuleb saal igasuguste huvitavate mängudega. Tuleb kino, nukuteater ja muidugi ka kool.
CIPOLLLINO: Kas mina hakkan ka õppima?!
VIINAMARI: Kuidas siis muidu! Kõik - sina, Redis ja Maasikas.
KIRSIKE (aralt): Aga mina?
CIPOLLINO: Muidugi sina ka! Meiega koos! Hakkame istuma ühes pingis.
KIRSIKE: Oi! Kui õnnelik ma olen!
PIRN-PIRN: Tantsime siis selle rõõmu puhul! (Hakkab mängima viiulit.)
Viinamari, Kõrvits ja Maasikas tantsivad. Samal ajal tassivad lapsed kohale koolipingi.
CIPOLLINO (lõbusalt): Esimene koolipink uues koolis!
Cipollino, Redis, Kirsike ja Maasikas istuvad pinki, avavad raamatud ja vihikud.
VIINAMARI (lõbusalt): Esimene etteütlus! Kirjutage! (Dikteerib aeglaselt.) Meie lugu lõpeb. Tõsi, maailmas on veel palju teisi losse ja palju teisi kurje ja õelaid inimesi peale prints Sidruni. Kuid pole kaugel päev, kus ka nendes lossides hakkavad mängima lapsed. See päev saabub.
KÕIK: See päev saabub!
E e s r i i e
MEIE NUKUTEATER * Eesti Riiklik Kirjastus * Tallinn 1958, lk. 75.