KOLM LUGU MAKIGA

AHASTAMAPANEV ASI
Helju Rammo

Tegelased: Külli, Tiina, Eve

Sündmus leiab aset puiesteel enne koolipäeva algust. Siin istub tühjal pingil
Eve ja kurvastab, vesistab silmi. Tulevad Külli ja Tiina, koolikotid ühes.

KÜLLI (Evet märganud, läheb juurde): Kuule, mis sina siin nutad?!
Tiina: Mis sul on?
Eve ei vasta, ainult ohib, raputab soengut.
KÜLLI (Evele): Kuule, mis lahti? Ega meie kellelegi ei räägi.
TIINA: Ma arvan, Eve, sinuga on kohe üks suur õnnetus juhtunud.
Eve noogutab nüüd.
TIINA: No kas ma ei ütelnud, et midagi hirmsat!
KÜLLI: Aga ei tea, mis?
TIINA: Eve, räägi ometi.
(Eve vaikib endiselt ja mõne aja on kooliõed nõutud.)
TIINA: Äkki on hoopis ta vanaemaga midagi juhtunud?
KÜLLI: Mispärast kohe vanaemaga?
TIINA: Oi, vanad inimesed koperdavad jubedalt. Ükskord mu enda vanaema tahtis bussi peale minna, kuid trepil jukerdas nõnda kaua, et juht lõi tal nina ees ukse kinni. Siis mu vanaema viidi haigemajja, sest parem jalg jäi tal ukse vahele.
KÜLLI: Eve, ütle, kas sinu vanaema ... on samuti haiglasse viidud?
Eve raputab pead.
TIINA: Vanaemaga ei ole õnnetust juhtunud. Aga võibolla on siis isaga? Isadega ikka juhtub kõiksugu asju. Ükskord meie oma koer hammustas meie isa. Ütle, Eve, kas teie koer äkki sinu isa ei hammustanud?
KÜLLI: Nende koer on nii väike, et kui hammustakski, siis ei saa sellest küll suurt õnnetust tulla.
TIINA: Meie koer pole ka hirmus suur, aga isa käis nädal aega seotud käega ringi. Üks arvas, et ta on kogemata sooned läbi lõiganud, teine küsis, kas isa on jahil
haavata saanud. Siis oli just sügis ja peeti põdrajahti.
KÜLLI: Mina siiski ei usu, et koer oleks süüdi. Las Eve ütleb, mis tal õieti viga on?
TIINA: Ütle jah, Eve, ära kiusa meid. Aga võib-olla siiski su isaga juhtus midagi niisugust, millest sa ei taha kellelegi hingatagi? Ütle vähemalt, kas on nii või ei ole.
Eve raputab pead, asetab pea käte vahele, tüdrukud seisavad viivu sõnatult, nad on tõsiselt kimbatuses.
KÜLLI: Ta, näed, andis märku, et isaga on kõik korras.
TIINA: Kas siis ... kas siis ta väikese vennaga pole midagi koledat juhtunud.
KÜLLI: Miks peaks olema ta väikese vennaga midagi juhtunud?
TIINA: Mis ta siis muidu ahastab? Ja nende väikeste vendadega võib kõike juhtuda. Minu oma neelas näiteks ükskord auto ratta alla.
KÜLLI: Kuidas, auto ratta?!
TIINA: Mänguauto ratta. Ta pidi siis ära lämbuma. Ja oli hirmsasti tegemist, enne kui me ratta kurgust kätte saime. Ja nende pisikestega juhtub veel hullematki. (Pöördub õnnetu klassiõe poole.) Eve, sinu vennaga juhtus veel hullemat, eks?
Eve raputab pead.
KÜLLI: Ei, vennaga pole juhtunud. Peame lihtsalt ootama, kuni ta ükskord rääkida suudab.
Kuid Eve aina vaikib.
TIINA: Üks on kindel, et siia me teda üksi jätta ei saa. Sina mine kooli ja ütle seal, et Evega juhtus suur õnnetus, sellepärast oleme temaga ja täna kooli ei tule.
KÜLLI: Arvad?
TIINA: Ja homme võib-olla ka ei tule ja ülehomme samuti.
KÜLLI: Ülehomme on ju pühapäev.
TIINA: Küsi siis puudumisluba kahe päeva peale ja mine ruttu, et veel enne kella kohale jõuad.
KÜLLI: Ei tea ... Kas ikka minna?
TIINA: Mis siin veel kahelda?
KÜLLI: Aga mida ma vastan, kui nad küsivad, et mis õnnetus? Eve peaks enne ikka ütlema.
TIINA: Parem oleks küll. (Evele, otsustavalt.) Eve, võta end nüüd kokku ja räägi kõik ära!
KÜLLI: Jaa, kulla Eve, tee seda!
Nüüd sõbratar sirgub natuke, püüdes küsijate-pärijate soovi täita.
EVE (Kõheldes): Ma ... kas teate ... meie ...
TIINA: Nonoh, julgemini, julgemini!
KÜLLI: Ära meid pelga!
EVE: Meie läksime papsiga ... läksime komisjonikauplusse mulle seda kihvti ... makki ostma.
TIINA: Noh, räägi, räägi!
KÜLLI: Oota, ma hoian sul käest kinni! (Võtab Eve sõrmed oma pihku.) Ole tugev!
Eve (kiirustades): Kaks päeva makk seisis seal, aga kui meie papsiga jõudsime leti äärde, siis ... siis üks ostis just meie nina eest selle kihvti jaapani maki ära!

Üürike ahastamapanevat vaikust. Siis istuvad ka Tiina ja Külli, üks ühele, teine teisele poole Eve kõrvale pingile. Ka nemad on korraga lohutamatud. Nüüd kurvastavad kõik kolm, vesistavad silmi.

H. Mänd * LASTETEATER * Tallinn * Eesti Raamat * 1987 * lk. 249.