VENNAD
Raimo MännisNüüd ei olnud enam kusagilt midagi võtta. Vanad uksehinged olid ära viidud. Katkine ämber oli ära viidud. Ka kõver toru aia tagant oli otsaga koolimajas. Kõik need tegid kokku 80 kilogrammi, aga Ahto ütles, et enne ei jäta, kui sada täis.
"Mis tähtsust sel on, kas kaheksakümmend või sada või tuhat. Lähme juba tuppa õhusõitu mängima!" virises Rein tema taga kõndides.
Õhusõit oli uus värviliste piltidega täringumäng. Üksi seda mängida ei saanud.
"Mis tähtsus!" imestas Ahto. "Kuule, mees, sa oled nagu kuu pealt kukkunud. Ei tea, mis tähtsus on utiili kogumisel. Koolipoisid igal juhul teavad seda kõik."
Venna sõnad puudutasid Reinu valusalt. Ikka püüdis Ahto näidata, nagu oleksid koolipoisid mingid kangemad poisid. Kas oli Rein selles süüdi, et sai seitse täis alles detsembris ja seetõttu kooli ei pandud.
"Muidugi et tean," pobises Rein nüüd solvunult, kuigi tal tõepoolest polnud just palju aimu, miks vend rauakolule sellist jahti peab.
Mindi põldudevahelist teerada mööda kolhoosi talli poole. Terve kilomeeter sai maha käidud ilma mingi tulemuseta. Ei ainsatki rauast asja. Hakka kas või karjamaa - aia seest naelu välja kiskuma! Aga Ahto usk ja teotahe olid kõigutamatud. Hobusetalli ümbrus olevat kaotatud kabjaraudadest lihtsalt kirju. Kahju olevat ainult see, et kodust kotti kaasa ei võtnud.
Eemalt see ümbrus küll kirju ei paistnud. Ei paistnud ka ligidalt. Ainult pori lirtsus varvaste vahel.
"Ega sinul ole tarvis nii palju korjata," seletas Ahto vabandavalt. "Aitab, kui seitse tükki leiad. Mina olen kümneaastane. Mina pean kümme leidma."
Tuul muutus järjest vingemaks. Rein kössitas tujutult seina ääres, käed pluusi alla topitud ja varbad püsti.
"Vaat kui oleks niisugune magnet. Nagu taskust välja võtad, kõik rauast asjad jooksevad kilinal - kolinal kokku," targutas Ahto, tundes end venna ees süüdlasena.
"Kust me saame selle magneti?" lõdises Rein.
"Pole viga, küll me saame ka," lohutas Ahto. "Kui mitte meie, siis meie lapsed kindlasti. Kui ikka terve meie kooli poisid kogutud raua kokku viivad ja terve Eesti ja terve Nõukogude Liidu poisid, siis hakatakse tegema selliseid asju et oi -oi -oi! Asi see magnetki teha pole."
"Miks alles siis?" virises Rein. "Kas siis enne pole rauda?"
Samas kahetses ta oma sõnu. Nüüd nagu tuligi välja, et ta utiili kogumise asjadest midagi ei tea. Õnneks ei hakanud Ahto selle üle norima, vaid seletas:
"Kui rauamaagist uut rauda tehakse, pannakse vana rauda hulka. Mida rohkem roostes on vana raud, seda parem. Autosid, vedureid, televiisoreid - mitte midagi ei saa ilma vana rauata."
"No selge, et ei saa," lausus Rein veidi nukralt. Küll ikka räägitakse koolis huvitavaid ja tähtsaid asju! Kes oleks osanud arvata, et see Ahto rauakoli nii palju väärt on.
Korraga unustas Rein vastiku pori ning hakkas ka talliesisel ringi vaatama. "Ahto, mitu pange läheb ühe televiisori jaoks?" hõikas ta veidi aja pärast reipalt.
"Ah selliseid, nagu sa eile karjamaalt leidsid? Ma täpselt ei või öelda, aga ega väga palju lähe," arvas Ahto. "Mul on juba televiisori jaoks kogumisest isu täis. Nüüd ma kogun lennukite tarvis."
"Mina tahan ka lennukite tarvis," ruttas Rein sammu kiirendama. Varsti pärast seda leidis Ahto peaaegu üheaegselt kaks hobuserauda. Ühe lennukite, teise vedurite jaoks. Kolmanda tahtis ta anda laevade, neljanda rakettide ja viienda mootorrataste ehitamiseks. Rein kujutas ette, kuidas õhus hakkab lendama Ahto lennuk, raudteejaamas susiseb tema vedur, tema rakett tormab tähtede poole. Reinul polnud aga leitud muud kui poolik katusenael. Kuigi ta oli hästi roostes, oleks sellest ikkagi vähe olnud kas või kolme rattaga jalgratta jaoks.
"Mine suurema kaarega, näe, sealt, aia äärest. Seal pole ma veel käinud," õpetas Ahto abivalmilt.
Päike tükkis juba looja. Rein aina kõndis Ahto soovitatud kohal edasi - tagasi. Ahto heitis kodu suunas rahutuid pilke. Sealt sai ära tuldud luba küsimata. Et pahandusi ära hoida, oleks aeg minema hakata. Aga kuidas? Ahto mõistis, kui tähtis on väikesele vennale praegu kas või üksainus raud leida. Ole nüüd mees ja otsi väljapääs, nii et ema käest kärada ei saa ja venda ei solva.
"Tead mis? Korjame kahe peale veel ühe suure raua. Teeme, et kõik need rauad lähevad ühe suure - suure laeva ehitamiseks. Nii suure, kuhu kõik Nõukogude Liidu poisid peale mahuvad. Venelased, eestlased, lätlased, kirgiisid …"
"Hästi. Aga mina ise …" jonnis Rein venna kavalusest aru saades. Ta ei tahtnud sellise laeva peale, mille küljes pole tema käest muud kui pool katusenaela.
"Muidugi, muidugi sina ise," nõustus Ahto. "Homme läheme nii hea koha peale, et … Ega seda laeva veel täna ehitama hakata!"
"Kus see koht on? Mina tahan täna!"
Nüüd oli Ahto oma jutuga pigis. Ta alles mõtles välja seda kohta.
"See on … See on sauna taga, kogeles ta viimaks.
Kohale jõuti parajas pimedikus.
Pea ees sukeldus Rein sauna taha takjapuhmasse. Ahto aga istus trepil, nähes vaeva uute vabanduste väljamõtlemisega. Ta oli kindel, et tegelikult pole seal muud kui koldest välja kantud tuhk ja purunenud nõude killud. Suur oli ta imestus, kui poiss juurde jooksis üsna rahuloleva näoga:
"On jah. Tule, aita koju viia!"
Takjates vedeles lahmakas vanast sauna malmpajast.
"Vaata aga vaata, püsivus viib sihile," mõtles Ahto. Nüüd oli küll sada kilo täis. Valjusti aga naeris te: "Lollil on õnne!"
Akna all valguslaigus teineteist takjatest puhtaks noppides mõtles kumbki poiss oma mõtteid. Ahto:
"Ema ei käranudki talli juurde mineku pärast. Selge, miks. Kui juba poisid kõik utiili kogumise tähtsusest aru saavad, siis emad saavad seda ammugi. Tähtsaid asju on ikka toredam teha kui niisama ringi joosta."
Rein aga kujutas ette, kuidas suure laeva peal kõigist rahvustest koolipoisid omavahel räägivad:
"Seal ongi see poiss, kes suure pajatüki leidis! Nüüd võtame ta endi hulka."
Raimo Männis. Sünnipäevakink. Tln., 1965. Lk. 67 - 71.