TÄITUMATUD UNISTUSED Sergei Mihhalkov   Kui ma sain kümneaastaseks, mul ainus unistus - ööd - päevad saada kaaslaseks jalgratas läikiv, uus...   Küll vahetpidamata ma siis kihutaksin rattaga! Oh seda ränka solvumist, kui vastuseks sain: “Ei! Sest rattatagi vaev ja rist on sinuga, Sergei!”   Siis tuli talv, ja kelgust vaid ööd läbi nägin und. Kuid üsna varsti selgust sain: ei jõua eal see tund! Sest ema lausus iga kord: “Küll jõuad kaela murda kord...”

Kui lunisin, et koerapoeg mul oleks, öeldi: “Tead, sa parem joonista ja loe!” Või vangutati pead: “Kaksteist sai täis, kuid narr mis narr: peas penid, teab mis virr ja varr...!”   Jah-sõna pärast tingiti - jäi mulle harva võit. Seepärast - mis ka kingiti, mul ükstakama kõik: kas mõni lauamäng või pall, kas palitu või kirju sall. Ah, kõik see oli kehv ja hall... Mul ükspuha kõik...   Kahju küll, et vanemad ei püüa aru saada meist! Ei tule aega paremat ning lapsepõlve teist!   Pioneer nr. 8 / 1977.