KUI KOSMONAUT KÜLASTAB KUUD Ülo Kestlane Kuu on meile kõige lähem taevakeha. Ta on maakerast keskmiselt 384 000 km eemal. Pärast nõukogude automaatjaamade “Luna 9” ja “Luna 13” ning ameerika automaatjaama “Serveyor 1” sujuvat laskumist Kuu pinnale võib kindlalt väita, et Kuud külastab juba lähemas tulevikus inimene. Ent millistes tingimustes peab seal kosmonaut viibima? Võrreldes maakera külgetõmbejõuga, on Kuu külgetõmbejõud 6 korda nõrgem. Sellest tingituna kaaluks 60 kg raskune kosmonaut Kuu pinnal viibides kõigest 10 kg. Kosmonaut ei saa Kuul tavalisel viisil kõndida, vaid peab edasi liikuma paarikümnemeetriste hüpetega. Ta ei tohi teha ühtki äkilist liigutust, muidu võib ootamatult suure hooga vastu kaljunukka põrgata või mõnda sügavasse pinnalõhesse kukkuda. Kosmonaut peab kandma erilist, Kuu looduslikele tingimustele vastavat skafandrit. Kuul ei ole ju hingamiseks õhku, ning päeval päikesepaistel on üle 100 kraadi kuumust ja öösel üle 100 kraadi pakast. Arvatavasti puudub Kuul magnetväli või (mõnedel andmetel) see on 300 korda Maa magnetväljast nõrgem. Seetõttu ei ole kosmonaudil võimalik oma asukohta või liikumissuunda kompassi abil määrata. Tavaline kompass Kuul ei tööta. Liikumisel õige suuna pidamiseks ei saa ka pinnamoodustisi kasutada, sest silmapiiri kaugus Kuul on kõigest 2 km. Üksnes kõige kõrgemad mäetipud võivad paista 80 - 100 km kauguselt. Kosmonaudile jäävad peamiseks orientiiriks tähed, mis atmosfääri puudumise tõttu helendavad Kuu mustas taevas nii ööl kui päeval. Kuu pinna iseloomustavaks moodustiseks on ümmargused süvendid - kraatrid. Neid ümbritsevad rõngakujulised mäed ehk kraatrivallid. Kraatrite läbimõõt ulatub mõnekümnest meetrist kuni sadade kilomeetriteni. Vallide kõrgus on suurematel kraatritel 2 - 3 km. Tõenäoliselt on enamik kraatreist tekkinud meteoriitide kukkumisest Kuu pinnale. Osa kraatreist on aga ilmselt tulemägede avad. Seda tõendavad Kuu pinna fotod, mis saadi tehiskaaslase “Lunar Orbiter 2” abil. Fotodel on näha hulgaliselt kuplitaolisi pinnamoodustisi. Teadlased on jõudnud järeldusele, et kuplid on vulkaanipurske tulemus. Mõned aastad tagasi avastas nõukogude astronoom N. Kozõrev gaaside väljavoolu ühest Kuu kraatrist. Täheldatud on ka ühe kraatri salapärast kadumist. Kraater on nagu mingi ainega täidetud. Võib - olla on see aine laava? Eriti huvipakkuvad on automaatjaamade “Luna 9” ja “Luna 13” poolt Maale saadetud Kuu (õigemini automaatjaamade laskumiskoha) panoraamkujutised. Jaamadel asub fotokaamera püstiseisva inimese silmade kõrgusel. Seega paistab fotodel Kuu maastik nii, nagu näeks seda Kuul viibiv inimene. Fotodel on näha Kuu pinnas lohke, mis meenutavad maakeral vee tagajärjel tekkinud nn. karstilehtreid. Kuul ei ole vett, mistõttu lehtrite moodustumine on siiani selgusetu. Varem arvati, et Kuu pind on kohati kaetud nii paksu tolmuga, et sinna võib kosmoselaev uppuda. Kuid automaatjaamad laskusid küllaltki kõvale pinnasele. Seega on tõestatud, et Kuul tolmukihti ei ole, või kui ongi, siis niivõrd õhuke, et selle pühkisid minema automaatjaama pidurdusmootorite gaasijoad. Millistest kivimitest koosneb Kuu pind? Seni võib üksnes oletada, et Kuu pinnakivimid peaksid sarnanema just nagu kivistunud vahule - kivimites on palju väikesi kärjetaolisi tühimikke. Milline on maakera loodusliku kaaslase pale tegelikult? Seda saame teada automaatjaamadelt, mis järgmistena Kuule maanduvad, ja eriti siis, kui Kuud külastab kosmonaut. Pioneer nr. 4 / 1967. NB! See jutuke on kirjutatud kaks aastat enne esimeste inimeste Kuu pinnale astumist (need olid USA kosmonaudid N. Amstrong ja E. Aldrin, kes 21.VII 1969. aastal külastasid Kuud "Apollo 11"-ga).