Tõmba lühikese r-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika rr-ga sõnadele kaks joont alla. Rõõm ja mure kaksikvennad, kõnnivad käsikäes. Eesti keelel on kaks peamurret: põhja-eesti ja lõuna-eesti murre. Varas jätab varna seina, tuli ei jäta tukkigi jäele. Heinad veeti kuhilast koju, ainult varras jäi püsti. Elule, ilule, ärka nüüd, muru ja mägi! Paemurru aukudesse koguneb vett. Akna ette tehti raudne võre. Omadussõnadel on kolm võrdlusastet: alg-, kesk- ja ülivõrre. Loom, keda marutõbine loom hammustab, läheb ka marru. Õieke, õieke, ära nii hellasti õilmitse! Mina härra, sina härra, kes siis on see kotikandja? Kõik kanad ei mahu õrrele, mõni peab leppima ka õrrealusega. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? Siil tõmbas enda kerra. Koer ei pure oma inimest. Kitsas purre viib üle oja. Vares vaagub vaenukeeli. Labida varres oli mitu naela. Kirjuta lünka r või rr. Selges taevas sä__avad tähed. Kõ__ekesed vä__isevad sirbi ees. Keeleteadlane uurib alutaguse mu__et. Hooletu koolipoiss teeb vanematele palju mu__et. Räägib nagu tõ__epõhjast. Iga punane ma__i pole maasikas. Kõik kanad ei mahu õ__ele. Ko__alik inimene ei riku ko__da. Meil kaitseta on va__andus, me vanemate pä__andus. Hunt mu__ab ka loetud lambad. Nüüd kaste langeb ülevalt ja võtab tolmu kõ__e pealt. Mu__e mu__ab mehe, valu vaeslapse. Rebane, sa kanava__as, kuhu, ku__i läed? Pikseva__as kinnitati katusele. All loodeservas su__eb päikene kui purpu__isse pandud kuningas. Vaiksest metsast käis ko__aga vä__in läbi. Hanguha__ud helgivad, rehava__ed välguvad. Kord elas mees ka__uga suu__es sõpruses. Nad otsustasid metsa ää__de nae__eid külvata. Kui nae__id hakkasid lehti ajama, tuli otsustada, mis kumbki saab. Mees pani ette: “Juu__ed mulle, va__ed sulle!” Ka__u oli nõus. Nae__is kasvas ülito__e. Mees sai sügisel mitu vakka talvetoitu, ka__u pidi ainult lehti nä__ima. Nähes, et oli petta saanud, ütleb ka__u mehele: “Sina, vennas, tüssasid mind! Kogu talve nä__in kui na__ike nae__i lehti. Edaspidi ma end ninapidi vedada ei lase!” Talv möödus ja päike hakkas jälle heledasti paistma. Mees ütles ka__ule: “Hakkame üheskoos nisu külvma!” - “Hea küll, hakkame peale!” vastas ka__u nõus olles; “nüüd aga, vennas, anna juu__ed juba mulle, va__ed võta seekord omale!” Mees muidugi nõus. Nisu kasvas hea ja mees küpsetas omale kogu talve saia ja kooki, kuna ka__u nisujuu__ikaid nä__ides peaaegu ä__a tahtis su__a.