TÕTT JA NALJA

 

Isa on poega prantsuskeelse ülesande juures kodus aidanud, aga talle ütelnud, et poeg hädakorral seda õpetajale salgaks. Uudishimulik kuulda saada, kuidas asi läinud, küsis isa pojalt järgmisel päeval: “Pidid sa õpetajale ütlema, et mina sind aitasin?”

“Jah, ei saanud teisiti, sest tema märkas, et mina ülesannet üksi polnud teinud.”
“Noh, ja mis kooliõpetaja ütles?”
“Tahtis mind esiti lasta järele istuda. Aga kui ma talle tunnistasin, kes mind aidanud, siis ütles ta, mingu ma seekord koju, sest teise rumaluse pärast ei tahaks ta mind karistada.”

 

J J J J J

 

Õpetaja seletab algklassis õpilastele sõna: “Halli pead austa, kulupead kummarda!” Näidete varal tahab ta veenduda, kas lapsed on aru saanud, ja küsib väikeselt Emmalt: “Mis sa teed, kui täidetud trammis istud ja üks vana mees tuleb vagunisse?” Emma vastab kärmesti: “Ütlen: kõik kohad on täis!”

(Romaan. Nr.1. Jaanuar 1927.)

 

J J J J J

Paul on ennast külmetanud. Arst vaatab teda läbi. “Noh, poiss, näita mulle keelt! Aja keel hästi välja. Veel enam!”
Paul: “Ei saa enam! Ta on tagant kinni kasvanud!”

J J J J J

“Kaebealune, kas Teid on juba e n n e karistatud?”
“Ei, härra kohtunik. Ikka ja alati karistati mind p ä r a s t, kui midagi olin teinud!”

(Romaan. Nr. 2. Jaanuar 1927.)

 

J J J J J

“Emakene, kas vanaemal ja vanaisal on tuleval nädalal kuldpulmad?”
“Jah, mu laps.”
“Kas lähevad nad siis ka kirikusse nagu teised pulmategijad?”
“Muidugi, ka kirikusse lähevad nad.”
“Kas neil siis ka tuleval aastal on laps?”

J J J J J

“Kui palju on kuus ja neli?”
“Üksteistkümmend.”
“Vale!”
“Üheksa, kolmteistkümmend, kakskümmend!”
“Kõik vale! Miks ei ütle sa siis kümme?”
“Sellega ma sisse ei kuku! Tean ju selgesti, et viis ja viis kümme on!”

J J J J J

Väike poiss emale: “Osta ometi isale ka mõni mänguasi. Nüüd ta muud ei teegi, kui mängib minu asjadega.”

(Romaan. Nr. 3. Veebruar 1927.)

 

J J J J J

“Ema, kas olid sa mind siis varemalt juba näinud, enne kui kurg mu tõi?”
“Ei, Elsekene.”
“Jah, aga kust sa siis teadsid, et mina see olin?”

J J J J J

“Mis on tuul, Karlikene?”
“Tuul, tuul, herra õpetaja, on õhk, millel väga kange rutt on.”

J J J J J

“Vanaema on nii kange unustaja, et mind enam kolm päeva pole pesnud.”
“See peaks talle ometi meelde tulema, kui ta sinu peale vaatab?”
“Ei tule, ma peitsin ta prillid ära.”

J J J J J

 

Professori-härra teeb hoolega tööd, kui Andres ja Annus tuppa tormavad. Ruttu pöörab ta ja küsib tusaselt: “Mis te tahate, lapsed? Ärge mind eksitage!”
“Tahtsime sulle head ööd soovida, isa,” vastas väike Annus pelglikult.
“Hea küll, mul ei ole nüüd aega; tulge hommikul!”

(Romaan. Nr. 4. Veebruar 1927.)

 

J J J J J

“Noh, Hans, kas tead veel nimetada mõnda looma, keda lihtsalt karjamaal toidetakse?” Hans vaikib. “Noh, kellest teeb isa vorsti?”
Hans: “Seda ei tohi ma ütelda, muidu saan peksa.”

J J J J J

“Miks sa nutad, väike?”
“Ema keelas mind üle tänava minemast, enne kui troska mööda sõidab, ja nüüd ei tule juba pool tundi ühtegi troskat!”

J J J J J

Õpetaja: “Mis me valaskalaga teeme?”
Õpilane: “Sööme!”
Õpetaja: “Ah nii. Ja mis teeme ta luudega?”
Õpilane: “Need paneme taldriku äärele!”

(Romaan. Nr. 11. Juuni 1927.)

 

J J J J J

Juku: “Kas maasikmarjal on jalad all?”
Aadi: “ Ei ole.”
Juku: “Sa pagan! Siis oli see küll sitikas, mis ma praegu sõin!”

J J J J J

“Ema, kas ma pean mehe võtma, kui suureks saan?”
“Sa ei pea, aga ma arvan, küll sa ühe juba leiad ja teda armastama hakkad.”
“Ema, parem on, hakkame juba nüüd otsima. Tädi Maali otsib juba kolmkümmend aastat, ütles isa hiljuti, ja pole teda veel tänini leidnud.”

J J J J J

Kui palju on 2 kassi ja 3 kassi?
5 kassi!
Aga kui palju on 1 kass, 1 vihmauss ja 1 varblane?
Üks kass.
Kuidas nii?
Varblane sööb vihmaussi, kass sööb varblase - jääb järele kass!

J J J J J

Eego: “Kust sina siis tuled?”
Neego: “Arsti juurest. Sinna ma enam ei lähe. Klopib mind vasaraga eest ja tagant. Tahab mulle vististi mõnda naela sisse lüüa!”

J J J J J

“Teie kass teeb hirmsasti kära!”
“Mõtelge, sestsaadik kui ta meie kanaarilinnu kinni pistis, kujutleb see loom, et oskab laulda!”

(Romaan. Nr. 19. Oktoober 1927.)