TISLERITALU
Astrid Lindgren

“See pliit siin ei paista just söögitegemiseks mõeldud olevat,” ütles Malin ning pani kohvrid köögipõrandale. Pliit oli esimene asi, mis talle sisse tulles silma puutus. See oli üleni roostes ja võis viimati kasutusel olla kuskil sajandivahetuse paiku. Ent Melker lohutas teda: “Haa, sellised vanad raudpliidid on fantastilised. Nad nõuavad ainult natuke osavust tuletegemisel, aga küll ma selle eest hoolt kannan. Kõigepealt vaatame ka kõik muu üle.”

Terve Tisleritalu tuletas oma olustikuga meelde sajandivahetust, aga see oli kõvasti kannatada saanud sajandivahetus. Paljude suvede hooletud üürilised olid siin mehemoodi käed külge pannud kõigele sellele, mis kunagi, hulga aja eest oli olnud hästi peetud ja üsna korras käsitöölise majapidamine. Ent ka tema mahajäetuses oli selles majas midagi õdusat, mida nad kõik tajusid.

Malin ütles valjusti: “Ma usun, et me peame nüüd käised üles käärima. Kuidas oleks, isa, kui sa teeksid köögis tule pliidi alla?” Melker hõõrus tegutsemishimuliselt käsi.

“Aga täpselt. Selliseid asju ei tohi usaldada naistele ega lastele.”

”Lase siis käia,” ütles Malin. “Siis lähevad naised ja lapsed kaevu otsima. Ma loodan, et siin on mõni niisugune ikka olemas.”

“Ihuüksi iseenda, oma jumala ja raudpliidiga, mis peagi aknast välja visatud saab,” porises Melker kibestunult, kuid seejärel oli ta sunnitud köhima ega saanud enam midagi lisada. Ta jõllitas pliiti, mis talle nii pahatahtlikult suitsu vastu pahvis, ehkki ta polnud pliidile midagi halba teinud, oli ainult tule üles võtnud, sedagi õrnalt ja ettevaatlikult. Ta liigutas pliidi all roobiga ning uus suitsupilv vajus talle vastu. Metsikult köhides tormas ta ringi, et kõiki aknaid valla paisata. Parajasti siis, kui ta sellega hakkama oli saanud, avanes uks ja keegi astus sisse. See oli sama majesteetlik laps, kes äsja sadamasillal oli seisnud. Kuid Tjorven oli seisatanud viksilt ukselävel.

“Ajab suitsu sisse,” tähendas ta.

“Tõsi või?” ütles Melker pilkavalt. “Ma ei märganudki.” Seejärel köhis ta nii, et silmad kippusid pealuu seest välja hüppama.

“Jah, ajab küll,” kinnitas Tjorven. “Kas tead mis? Võib-olla on korstnas mõni surnud öökull, meil kodus ükskord oli.” Siis vaatas ta Melkerile uurivalt otsa ja naeratas laialt.

“Su nägu on päris must, sa näed välja täpipealt nagu inimsööja.” Melker köhis.

“Inimsööja nüüd küll mitte. Ma olen hoopis suitsusilk, saad aru, värskelt suitsutatud silk. Pealegi ei peaks sa minu arvates ütlema mulle “sina”, vaid “onu Melker”.”

“Kas see on su nimi?” küsis Tjorven. Melker ei tarvitsenud vastata, sest nüüd saabusid õnneks Malin ja poisid.

“Puhh, küll alles ajab suitsu sisse!”

“Näed seda siin,” ütles Melker ja osutas süüdistavalt pliidile. “See on häbiplekk Ankarsrumi vabrikule.”

“Mida me ometi peale hakkame, kui me pliidist mingilgi määral jagu ei saa,” ütles Malin.

“Eks ma pean minema üles katusele ja vaatama, kas seal pole tõesti öökulli korstnas, nagu see lapsuke siin kinnitab.”

“Oi!” hüüatas Malin. “Ole ettevaatlik! Pea meeles, et meil on kõigest üksainus isa.”

Aga Melker oli juba ukse taga. Ta oli näinud majaotsa najal redelit ja vähegi kõbusale mehele ei tohiks olla mingi kunst katusele ronida. Ta poisid kiirustasid ta kannul, isegi Pelle. Samuti Tjorven kõndis kiirustamata toast välja, et vaadata, kas juhtub midagi lõbusat.

Tema meelest läks kõik imetoredasti. Onu Melker oli ahjuroobi kaasa võtnud, et selle abil öökulli välja tirida, ja seda tuli tal hammaste vahel hoida, kui ta redelist üles ronis. Siis läks üks redelipulk katki onu Melkeri astumise all ja onu tuli tüki maad allapoole. Pelle ehmus ning karjatas, Tjorven aga naeris vaikselt ning südamest. Siis jättis ta naermise järele. Sest nüüd oli onu Melker katusele jõudnud ja see nägi üsna ohtlik välja. Sedasama arvas ka Melker ise.

“See on hea maja,” pomises ta, “aga kõigepealt üsna kõrge.” Ta hakkas järele mõtlema, kas maja pole vahest koguni liiga kõrge selleks, et ta katuseharjal turnida, kui hakkad varsti juba viiskümmend saama.

“Kui ma nüüd enam üldse nii vanaks saan,” pomises ta endamisi ning tuikus mööda katuseharja edasi, pilk liikumatult korstna küljes. Siis aga heitis ta pilgu korraks maa poole ja pidi kukkuma, nähes oma poiste hirmunult ülespoole vahtivaid nägusid nii kaugel all.

“Hoia kinni, isa!” hüüatas Johan.

Melker tuikus ja sai peaaegu vihaseks. Tema kohal laius üksnes taevalaotus, kust ta siis kinni pidi hoidma? Siis kostis alt temani Tjorveni läbilõikav hääl: “Tead mis, onu Melker? Hoia ahjuroobist kinni, hoia kinni!”

Ent nüüd oli Melker õnnekombel juba korstna juures, väljaspool hädaohtu. Ta vaatas korstnasse sisse. Seal polnud midagi peale mustava pimeduse.

“Kuule, Tjorven, mis sa lorad surnud öökullidest?” hüüdis ta etteheitvalt. “Siin pole mingit öökulli.”

Pärast seda valitses köögis pisut rusutud meeleolu. Kõik nad põrnitsesid murelikult raudpliiti, mis ei tahtnud käituda nii, nagu peab. Just praegu oleksid nad üle kõige ihaldanud natuke sooja toitu.

Siis koputati uksele ja sisse tuli keegi võhivõõras inimene punases vihmamantlis. Ta pani kiiresti käest pliidiservale emailkastruli ja naeratas neile vastu laia, rõõmsat naeratust.

“Tere õhtust! Ah siin see Tjorven mul on, seda võis arvata. Uhh, küll on aga suitsu sisse ajanud,” ütles ta, ja enne kui keegi jõudis talle midagi vastata, jätkas juba: “Kujutage ette, ma polegi veel öelnud, kes ma olen... Märta Grankvist. Me oleme teiega naabrid. Tere tulemast meile!”

Ta kõneles kiiresti ja kogu aeg püsis ta näol naeratus, ja keegi Melkersonidest ei jõudnud veel sõnakestki öelda, kui tema oli juba pliidi juures ja vaatas kummi alla.

“Kas te siibri lahti tegite? Siis läheb paremini.”

“Aga muidugi tegin ma siibri lahti - see oli esimene asi, mis ma tegin,” kinnitas Melker.

“Praegu on ta igal juhul kinni,” tähendas Märta Grankvist. “Ja nüüd on lahti,” jätkas ta ning keeras siibrit poole pöörde võrra. “Nähtavasti oli ta teie tulles lahti ja siis pani härra Melkerson ta kinni.”

“Nii korralik inimene nagu ta on,” lisas Malin.

Nad naersid kõik koos, Melker kaasa arvatud.

Astrid Lindgren. Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses. - Tallinn: Eesti Raamat, 1969. - Lk. 21 - 30.