TAINAPEA JA PUUPEA Elas kord tainapea, kellel oli hirmus pisike pea, nii et sinna midagi sisse ei mahtunud. Ta oli õige nõutu ja küsis tihtipeale teiste käest nõu, mida sihukese peaga küll elus peale peaks hakkama. Nii juhtus ta korra peale ka puupeale ja hakkas aga jälle oma peaveaga peale. “Mida peab ometi sihukese pisikese peaga tegema? Ükski maailma asi ei mahu mulle pähe,” kurtis ta. “Ega minulgi parem pea pole,” ütles puupea. “Minu pea on nii kõva, et kõliseb otsas, ja mulle jälle ei lähe ükski maailma asi pähe.” Kui puupeal ka kõva pea oli, siis süda oli tal pehme. Ta oleks kangesti tahtnud tainapeale head nõu anda. Puupea hakkas pead murdma, kuidas tainapea pead parandada. Mõtlemine oli puupeale teadagi raske töö, võttis pea otsas suitsema. Tainapea vaatas keeletuna pealt, kuidas puupea ta silme all pikkamisi tuhapeaks muutus. Puupea sai niiviisi küll oma kõvast peast lahti, aga tainapeale ei osanud ta sellest hoolimata õiget nõu anda. Tainapea sai päris vihaseks. “Ole sa puupea või tuhapea, ühesugune lollpea oled sa ikka!” karjus ta. Vihaga hakkas tainapea kerkima. Kerkis ja kerkis, paisus lõpuks nii suureks, et talle ikkagi kuskilt sobivat nõu ei leitud: kõik nõud pigistasid.
Pervik A. Umbluu.- Tln. : Eesti Raamat, 1980. - lk. 6-9. |