SEIKLUSRIKAS REIS
Asusin oma Venemaa-reisile südatalvel, sest otsustasin täiesti õigesti, et külm ja lumi peaksid igatahes - ilma eriliste kuludeta kiiduväärsete ja hoolitsevate valitsuste poolt - parandama Põhja - Saksamaa, Poola ning Kura- ja Liivimaa teeolusid, mis kõigi reisijate kirjelduste järgi on peaaegu hullemad kui tee vooruse templi juurde. Sõitsin ratsa, mis on mõnusaim viis reisimiseks, kui ainult ratsanikul ja ratsul natuke veab. Nii ei ole riski mõne viisaka saksa postijaamaülemaga kahevõitlusse sattuda ega tarvitse karta, et janune postipoiss sind igasse teeäärsesse kõrtsi tirib. Riides olin ma üsna kergelt, ja see hakkas mulle muret tegema seda enam, mida kaugemale kirdesse ma jõudsin. Te võite nüüd ette kujutada, kuidas pidi ennast niisuguses karmis kliimas tundma too vaene vanamees, kelle leidsin ühel Poola lagendikul vinge kirdetuule käes abitult ja värisedes lamamas ja kellel polnud peaaegu millegagi oma paljast ihu katta. Mul hakkas vaesekesest hirmsasti kahju. Ehkki mul endal juba süda rinnus jäätuma hakkas, laotasin oma reisimantli talle peale. Äkki kostis taevast hääl, mis mu heateo ülimalt kõrgeks kiitis, hüüdes: “Võtku mind kurat, mu poeg, kui ma sulle tasumata jätan.” Ma ei teinud sellest eriti välja ning ratsutasin edasi, seni kui öö ja pimedus mu peale langesid. Kuskil polnud ühtki küla kuulda ega näha. Kogu maa magas lume peidus ja ma ei teadnud teed ega rada. Ratsutamisest väsinud, ronisin viimaks sadulast maha ja sidusin oma hobuse lume seest väljaulatuva teravaotsalise puutüüka külge. Kindluse mõttes torkasin püstolid kaenla alla, heitsin samasse lähedale lumme pikali ning uinusin sellisesse surmaunne, et ärkasin alles päise päeva ajal. Suur oli aga minu imestus, kui avastasin, et laman keset küla surnuaial! Oma hobust ei näinud ma esialgu kuskil, siis aga kuulsin oma pea kohal hirnumist. Üles vaadates nägin, et mu hobune oli seotud kirikutorni tuulelipu külge ja rippus nüüd seal. Sain kohe aru, mis oli juhtunud. Küla oli nimelt öö jooksul sügavasse lumme mattunud; minu magamise ajal aga ilm muutus, ja sedamööda kuidas lumi sulas, vajusin mina õige pehmelt maa peale tagasi. Ja see, mida ma pimeduses puutüükaks olin pidanud ja mille külge oma hobuse sidunud, oli tegelikult kiriku rist või kukk. Ilma pikemalt mõtlemata haarasin ühe oma püstolitest, tulistasin valjad katki, sain sel kombel hobuse õnnelikult kätte ja jätkasin reisi. Kõik läks hästi, seni kui ma jõudsin Venemaale, kus pole just kombeks talvel ratsa reisida. Kuna mu põhimõtteks on ennast alati vastava maa kommete järgi seada, siis võtsin kohe väikese ühehobusesaani ning sõitsin sellega rõõmsalt edasi Sankt - Peterburgi poole. Nüüd ei tea ma enam täpselt, oli see Eestis või kuskil Narva ja Neeva jõe vahel, kuid mäletan hästi, et olin just keset määratut laant, kui märkasin kohutavat hunti, kes talvisest näljast hullununa mind jälitas. Ta jõudis mulle peagi järele ja tema käest pääseda polnud mingit võimalust. Pikemalt mõtlemata heitsin saani põhja pikali ning lasksin hobusel meie mõlema õnne nimel omapead tegutseda. Siis juhtuski kohe see, mida ma olin küll aimanud, aga vaevalt julgenud loota ja oodata. Hunt ei hoolinud vähimalgi määral minusugusest tühisest nähtusest, vaid hüppas minust üle, kargas ägedalt hobuse kallale, lõi hambad sisse ning kugistas korraga alla kogu tema tagaosa, nii et vaene loom hirmu ja valu tõttu veel kiiremini edasi tormas. Jäänud ise niiviisi märkamatuks ja pääsenud, tõstsin tasapisi pead ja nägin oma õuduseks, et hunt oli ennast peaaegu tervenisti hobuse sisse söönud. Ent vaevalt oli ta kenasti sees, kui mina mulle omase väledusega piitsa haarasin ja teda nüpeldama hakkasin. Ootamatu kallaletung ei teinud sellises vutlaris viibivale loomale just vähe hirmu, ta tungis kõigest jõust edasi, hobuse surnukeha langes maha, ja ennäe - hobuse asemel oli mul rakmetes hunt. Mina omalt poolt ei kavatsenudki enam jätta tema nüpeldamist ja peagi sõitsime vastu meie mõlema ootusi ning kõigi pealtnägijate suureks imestuseks täie galopiga Sankt - Peterburgi sisse. G. A. Bürger. Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused. - Tallinn: Eesti Raamat, 1974. - Lk. 3 - 6. |