SEGASED
Van der Tipa

“Taat! Taadu!” hüüab väike poiss vanaisa tuppa tormates. “Kus sa oled? Taadu!?”
“Äh, puh, möh-öh,” puhib taat unesegaselt teki all. “Kes siin on?”

“Mina, Jonne,” vastab väikemees ning astub magaja voodi juurde.
“Ah sina, Jonku,” lausub taat. “Mis mureks?”

“Taat, tee palun kukerpalli.”
“Mesasja?” ehmub taat ja pistab nina teki alt välja.

“Kukerpalli.”
“Kukerpalli?! Segaseks oled läinud või?!”

“Ei ole,” on poiss solvunud. “Memm ütles, et sa oskad.”
“Memm ütles! Ei noh, siis on memm ka segaseks läinud,” on taat vihane. “Sa mine ja ütle õige memmele, et...”

Korraga ilmub taadi näole kaval naeratus.
“Kuule, Jonku, kus memm praegu on?” küsib ta poolsosinal.
“Köögis. Praeb kartuleid!”

“Või kartuleid praeb. Tore. Kas tead, ma ei tunne ennast täna just kõige paremini, kondid - liikmed valutavad, ei tea, kas saangi kukerpalliga hakkama. Muidu... , muidu jah, olen kõva kukerpallitaja, kõige parem külas. Igal hommikul teen aias viiskümmend tükki ja õhtul veel teist samapalju. Memm ei saa mulle ligilähedalegi. Kuigi, tõsi see ju on, et tema oskab jällegi vahvasti käte peal seista. Tõmbab aga selja küüru, paneb käed maha, viskab jalad õhku ja seisab niiviisi kasvõi terve päeva. Kord käis laudas piima järelgi nii... Ja ka kätepeal tantsimisegi õppis ära. Sa, Jonku, mine ja palu memme, et ta sind ka õpetaks. Jah, ja-jah, nõndaviisi!”

Kui Jonne on toast minema tuisanud, turtsatab taat mõned korrad lõbusalt rusikasse ning poeb uuesti teki alla põõnama. Kuid rahu ei jätku tal kauaks. Mürtsuga avaneb uks ning väikese Jonne kisa täidab kogu toa.

“Taat! Taadu!” karjub ta, “tõuse üles, tule, tule ruttu! Memm seisab köögis käte peal!”
“Mesasja?” ei saa vanamees aru.

“Memm seisab käte peal! Ja tantsib ka!” kordab Jonne ning tormab tagasi kööki.
“Käte peal?! Memm??? Ei noh, siis on ta tõepoolest segaseks läinud!” poriseb taat nõutult, viskab teki ült, tõuseb püsti ning enne, kui ta kööki memme tantsimist läheb kaema, teeb ühe kukerpalli. Nii igaks juhuks.

Nipitiri. Juuni - juuli, 1996.