SEANAHAVEDAJAD
Adolf Rammo

Põnta, priske ja ilus,

põõnas padrikuvilus.

“Tuleks vennake Võnta,”

arvas - arutles Põnta.

“Songiksime siis koos me,

longiksime siis soos me.”

Võnta, samuti ilus,

lesis lepikuvilus.

“Tuleks vennake Põnta,”

mõtles - meeliskles Võnta,

“siis võiks sonkida jah me

ning võiks lonkida kah me.”

Nii nad ootasid, kuni

tuli mõlemal uni.

Adolf Rammo. Patsi, patsi päikesele. - Tallinn: Eesti Raamat, 1979. - Lk. 30.