RATSASÕIT KAHURIKUULIL, REIS KUULE JA TEISED TÄHELEPANUVÄÄRSED JUHTUMID
Gottfried August Bürger

Me piirasime üht linna - ma ei mäleta enam täpselt, millist - ja marssal vajas hädasti teateid olukorra kohta kindluses. Äärmiselt raske, peaaegu võimatu tundus olevat läbi kõikide eel- ja vahipostide ning kindlustuste tungida ega leidunud ka tublit meest, kellest oleks võinud loota, et ta säärase ettevõttega edukalt toime tuleb.

Oma tavalise julguse ja teenistusalase agarusega olin ma - peaaegu et natuke liiga mõtlematult - astunud ühe meie kõige suurema suurtüki kõrvale, millest just parajasti tulistati, ning hüppasin kuuli selga lootuses, et see mind kindlusesse kannab. Kui ma aga ratsa kuuli seljas pool teed läbi olin lennanud, haarasid mind üsnagi tõsised kahtlused. Hm, mõtlesin ma, sinna jõuad sa küll, aga kuidas sealt pärast jälle välja pääseda? Ja kuidas sul üldse kindluses lähebki? Sind peetakse kohe spiooniks ja tõmmatakse lähimasse võllasse. Nii kõrget positsiooni ma igatahes küll ei ihaldanud.

Seesuguste kaalutluste peale otsustasin kähku ümber, ja kasutasin õnnelikku asjaolu, et mulle lendas vastu kindlusest meie laagri poole lastud kuul, hüppasin oma kuulilt kiiresti sinna üle ning jõudsin sel kombel - ehk küll tühjade kätega, kuid see-eest täie tervisega - omade juurde tagasi.

Mu hobune oli hüpetes niisama osav ja kerge kui mina ise. Ei kraavid ega tarad takistanud mind kunagi kõige otsemat teed sõitmast. Kord jälitasin ma ratsa üht jänest, kes põgenes risti üle maantee. Just sel ajal sõitis üks tõld kahe kauni daamiga minu ja jänese vahelt läbi. Mu hobune hüppas nii väledalt ja kõhklematult läbi tõlla - selle aknad olid avatud -, et ma jõudsin vaevalt kübarat kergitada ja oma vaba käitumist daamidelt alandlikult andeks paluda.

Teine kord tahtsin hobusega hüpata üle soomülka, mis algul ei paistnud nii lai olevat kui siis, kui ma juba poole hüppe peal olin. Seepärast keerasin õhus ringi ja pöördusin algpunkti tagasi, et suuremat hoogu võtta. Kuid ka mu teine hüpe jäi liiga lühikeseks ja ma langesin üsna teise kalda lähedal kaelani sohu. Vältimatust hukkumisest päästis mind aga mu käte jõud: haarasin oma patsist kinni ja tõmbasin nii iseenda kui ka oma hobuse, keda hoidsin kõvasti põlvede vahel, mülkast välja.

Vaatamata minu vaprusele ja tarkusele ning mu enese ja mu hobuse kiirusele, osavusele ja jõule, ei läinud Türgi sõjas kõik alati nii, nagu ma soovisin. Mul oli isegi õnnetus tänu vaenlase arvukale ülekaalule sõjavangi sattuda. Ja mis veel hullem: nagu türklaste juures tavaline, müüdi mind orjaks. Selles alandavas seisundis polnud mu töö mitte ainult raske ja vaevaline, vaid ka võõrastav ja tüütu. Ma pidin nimelt sultani mesilasi igal hommikul välja aasale ajama, seal neid terve päeva karjatama ning õhtul tagasi tarudesse sundima.

Ühel õhtul ilmnes, et üks mesilane on puudu, ja samas märkasin ma, et talle olid kallale tunginud kaks karu, kes tahtsid teda lõhki rebida, et tema meega maiustada. Kuna mul midagi muud relva käepärast ei olnud peale hõbekirve - sultani põllu- ja aiatööliste eraldusmärgi - viskasin mõlemat röövlit sellega, et neid kas või ainult minema hirmutada. Vaene mesilane pääses seeläbi küll vabadusse, aga mu käsi oli kirvele paraku liiga tugeva hoo andnud, nii et see lendas muudkui kõrgemale ja kõrgemale ega peatunud enne, kui kukkus Kuu peale. Kuidas pidin ma ta nüüd tagasi saama? Kust pidin ma leidma redeli, mis maa pealt sinna oleks ulatunud?

Siis tuli mulle meelde, et türgi oad kasvavad väga kiiresti ja imekspandavalt pikaks. Istutasin niisiis silmapilk ühe sellise oa peale, mis hakkas tõesti kasvama ja haardus varsti iseenesest Kuu ühe sarve külge. Nüüd ronisin julgesti üles Kuu poole ning jõudsin sinna ka õnnelikult pärale. Hea tükk tööd ja vaeva nõudis aga hõbekirve leidmine kohas, kus kõik asjad hõbedaselt särasid. Lõpuks leidsin ta siiski mingist põhu- ja hekslikuhjast üles. Nüüd tahtsin maa peale tagasi pöörduda, aga oh häda! - palav päike oli mu oavarre vahepeal ära kuivatanud, nii et seda mööda laskumisest juttugi ei saanud olla. Mis siis nüüd teha?

Võtsin ja punusin õlgedest nii pika nööri kui vähegi võimalik. Selle kinnitasin Kuu ühe serva külge ja hakkasin alla ronima. Parema käega hoidsin nöörist kinni, vasakus käes oli kirves. Kui olin nööri pikkuse jagu laskunud, raiusin ülaltpoolt ülearuse tüki ära ja sidusin selle alumise otsa külge, mis teel jõudsin jälle üsna palju allapoole. Kuid pidevast lõikamisest ja sidumisest ei läinud köis muidugi mitte tugevamaks, ja sultani mõisani ma tema abil ei jõudnud.

Olin veel paari miili kõrgusel pilvedes, kui köis äkki katkes, ja ma kukkusin niisuguse hooga issanda maapinnale, et jäin lausa oimetuks. Minu kõrgelt langenud keha raskus lõi maa sisse vähemalt üheksa sülla sügavuse augu. Lõpuks ma küll toibusin, kuid ei teadnud nüüd, kuidas august välja pääseda. Ent mida kõike häda ei õpeta! Oma nelikümmend aastat kasvanud küüntega uuristasin augu seina sisse midagi astme taolist ja ronisin õnnelikult päevavalgele.

Gottfried August Bürger. Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused. - Tallinn: Eesti Raamat, 1974. - Lk. 26 - 29.