RAADIOLAUL
Ühel päeval vastu kevadet sõitis raadio-auto kooliõue. Mehed viisid kaabliotsa saali, selle külge seadsid mikrofoni: tulgu lapsed, laulgu eetrisse. Esiti kutsuti nooremad. Nood sosistasid omavahel: “Hoidke, et hästi viisi peate!” Teises klassis tundsid kõik kõhedust. Tähekeses, kuhu Ulvi kuulus, langes isegi julge Liis verest välja. Maial - arakesel lõid jalad all lausa võbisema. Ainult Ulvi mõtles: “Mis minul karta, olen kindel viisipidaja.” Saalis tekkis surmavaikus. Õpetaja andis tooni kätte: aa, aa. Paksude taldadega raadiomees teatas: “Saade!” Õpetaja tõstis käed. Igale titale on selge, mida õpetaja kätetõstmine tähendab: koor olgu lauluks valmis. Kuid kärsitu Ulvi alustas otsemaid, pealegi valju häälega: “Meie kiisul kriimud...” Siis alles taipas ta, et laulab üksi, ning kiljatanud “õk!”, jäi vait. Lastest käis kahin läbi. Mõnelegi meenus õpetaja ütlus: “Särts ees, vuss taga!” Ulvi ahastas endamisi: “Jah, tegin jälle kord vussi, ning see kostab üle maakera!” Õpetaja ei osanud muud, kui uuesti käed tõsta: “Hakkame otsast peale!” Paar päeva hiljem istus terve kool saalis. Vanematel klassidel oli süda kerge, nemad ei nihelenud, aga II klass küll - nende toolid aina nagisesid. “Esinevad Võisiku alevi õpilased,” kõlas raadioaparaadist diktori hääl. “Oih!” surus Ulvi pihud kõrvadele. Sellele vaatamata kostis ka temale laulmine päris kõvasti ära: “Meie kiisul kriimud silmad...” ja edasi. “Kuidas?” rõõmustas Ulvi. “Laulu alustas kogu koor korraga ja mitte mina üksipäini” Mu vussist pole kõssugi järel.” Maia arvas teadvat: “Kõik laste vussid lõigatakse lihtsalt kääridega välja.” Aga Eerik, klassi tarkpea, hoiatas Ulvit: “Nad lõigatakse sul välja ainult helilindist, mitte igalt poolt.”
Aino Tigane. Siledad omad, karvane võõras. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 93 - 94. |