PIPI LÄHEB KOOLI
Astrid Lindgren

Järgmisel päeval täpselt kell kümme tõstis Pipi oma hobuse verandalt alla, ja pisut hiljem tormasid kõik linnakese elanikud akende juurde vaatama, mis hobune seal väljas küll perutab. See tähendab, nad arvasid, et see hobune on lõhkuma hakanud. Tegelikult polnud asi sugugi nõnda. Lihtsalt Pipil oli koolijõudmisega veidi kiire. Kõige metsikuma galopiga kihutas ta koolimaja õuele, kargas täie sõidu pealt hobuse seljast maha, sidus oma ratsu puu külge ning tõmbas koolitoa ukse niisuguse mürtsuga pärani, et Tommy, Annika ja nende viksid klassikaaslased pinkidel hüppasid.

"Terekere!" hõikas Pipi ja viibutas oma suurt kübarat. "Kas ma jõudsin parajasti kakskordkaheks?"

Tommy ja Annika olid rääkinud oma koolipreilile, et on tulemas uus tüdruk, kelle nimi on Pipi Pikksukk. Ja koolipreili oli kuulnud linnakeses Pipist räägitavat. Ning kuna ta oli väga kena ja lahke koolipreili, otsustas ta teha kõik selleks, et Pipile koolis meeldiks.

Pipi prantsatas vabale pingile, ilma et keegi teda oleks istuma palunud. Ent preili ei teinud tema hoolimatust käitumisviisist väljagi. Ta ütles üsna lahkelt:

"Tere tulemast kooli, väike Pipi. Ma loodan, et sulle siin meeldib ja et sa õpid mõndagi."

"Ja-jah, ja ma loodan, et mul tuleb ka jõuluvaheaeg," sõnas Pipi. "Sellepärast ma siia tulingi. Õiglus kõigepealt!"

"Kui sa ütleksid mulle kõigepealt oma täisnime, siis ma kirjutaksin sind kooli sisse," ütles koolipreili.

"Minu nimi on Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimi tütar Pikksukk, ma olen kapten Eefraim Pikksuka tütar, kes varemalt oli merede hirm, nüüd neegrikuningas. Õieti on Pipi minu hüüdnimi, sest isa pidas Pipilotat liiga pikaks, et välja öelda."

"Või nii," ütles koolipreili, "nojah, siis hüüame meiegi sind Pipiks. Aga kui me nüüd õige kontrolliks pisut su teadmisi," jätkas ta. "Sa oled ju suur tüdruk, küllap sa tead juba mõndagi. Vahest teeme algust rehkendusega. Noh, Pipi, võid sa mulle öelda, palju seitse ja viis kokku teeb?"

Pipi vaatas talle üllatunult ning pahuralt otsa.

"Kui sa seda ise ei tea, siis ära arva, et mina sulle ütlema hakkan!"

Kõik lapsed vahtisid Pipile kohkunult otsa. Ning koolipreili seletas talle, et niiviisi ei tohi koolis vastata. Õpetajale ei öelda "sina", vaid öeldakse "preili".

"Andke andeks," sõnas Pipi kahetsusega. "Seda ma ei teadnud. Ma ei tee enam niiviisi."

"Ma loodan seda samuti," tähendas preili. "Ja siis ma ütlen sulle, et seitse ja viis on kokku kaksteist."

"Näed!" ütles Pipi. "Sa teadsid seda isegi, miks sa siis küsid? Oh, ma pudrupea, nüüd ütlesin sulle jälle "sina". Palun vabandust," lisas ta ja näpistas ennast kõvasti kõrvast.

Õpetaja otsustas teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ta jätkas usutlemist.

"Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?"

"Nii umbes kuuskümmend seitse," arvas Pipi.

"Hoopiski mitte," ütles koolipreili. " Kaheksa ja neli on kokku kaksteist."

"No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale," ütles Pipi. "Sa ise ütlesid alles praegu, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist. Mingi kord peab isegi koolis olema. Pealegi, kui sa oled nii lapsikult vaimustatud nendest rumalustest, miks sa siis omaette kuhugi nurka maha ei istu ja ei arvuta, jätaksid meid rahule, nii et me saaksime kula mängida? Ei, kuule sa, nüüd ma ütlesin jälle "sina"," hüüdis Pipi kohkunult. "Kas sa võid mulle andeks anda veel see viimane kord, siis ma katsun edaspidi natuke paremini meeles pidada?"

Õpetaja ütles, et ta annab andeks. Ent ta leidis, et vaevalt küll tasub Pipile rohkem arvutamist õpetada. Selle asemel hakkas ta teisi lapsi küsitlema.

"Tommy, kas sa võid mulle vastata," alustas ta. "Kui Liisal on seitse õuna ja Akslil üheksa, siis mitu õuna on neil kokku?"

"Jah, ütle aga," segas Pipi vahele. "Ja siis ütle mulle ka veel niisugust asja: kui Liisal hakkab kõht valutama ja Akslil hakkab kõht veel rohkem valutama, siis kelle süü see on ja kust nad õunad sisse vehkisid?"

Õpetaja püüdis teha nägu, justkui poleks ta midagi kuulnud, ning pöördus Annika poole.

"Annika, ma annan sulle ühe ülesande: Gustav käis oma koolvendadega väljasõidul. Minnes oli tal üks kroon ja tagasi tulles seitse ööri. Kui palju oli ta kulutanud?"

"Muidugi," tähendas Pipi, "ja siis tahaksin ma veel teada, miks ta nii palju raiskas, ja kas ta ostis limonaadi, ja kas ta enne kodunt äraminekut ka korralikult kõrvu pesi?"

Õpetaja otsustas arvutamisest hoopiski loobuda. Ta arvas, et vahest meeldib Pipile rohkem lugemist õppida. Seepärast võttis ta välja väikese ilusa pildi, millel oli kujutatud ilves. Ilvese nina ees seisis täht "i".

"Nüüd, Pipi, saad sa näha midagi lõbusat," lausus ta reipalt. "Sa näed siin iiiiiilvest. Ja see täht siin iiiiiiiilvese ees on "i"."

"Oh, seda ma küll iial ei usu," arvas Pipi. "Minu meelest on see justkui sirge kriips, kärbsemust peal. Aga ma tahaksin heameelega teada, mis on ilvesel kärbsemustaga tegemist."

Koolipreili võttis järgmise pildi, mis kujutas ussi, ja seletas Pipile, et täht pildi ees on "u".

"Kui jutt on ussidest," tähendas Pipi, "siis ma ei unusta iialgi seda korda, kui ma võitlesin hiigelmaoga Indias. See oli nii jõle madu, et te lihtsalt ei või uskudagi, ta oli neliteist meetrit pikk ja tige nagu herilane, ja igapäev sõi ta nahka viis hindut ja veel kaks väikest last magusroaks, ja ükskord ta tuli ja tahtis magusroaks mind, ta keris ennast minu ümber - säuhh - aga on ju merd sõidetud, ütlesin mina ja virutasin talle vastu pead - põmm - ja siis ta sisises - uiuiuiuihh - ja mina virutasin talle veel kord - põmm - ja - plauh - oligi ta surnud, ah siis nõnda, et see on "u" täht, äärmiselt huvitav."

Pipi oli sunnitud hinge tõmbama. Ja koolipreili, kes hakkas nüüd Pipit lärmakaks ja tülikaks lapseks pidama, tegi klassile ettepaneku hoopis joonistada. Õpetaja mõtles, et Pipi istub kindlasti vaikselt ning joonistab. Ta võttis välja paberi ja pliiatsid ning jagas need lastele laiali.

"Te võite joonistada, mis ise tahate," ütles ta, istus oma laua taha ja hakkas vihikuid parandama. Natukese aja pärast tõstis ta pilgu, et vaadata, kuidas joonistamine läheb. Kõik lapsed istusid ja jälgisid Pipit, kes lamas kõhuli põrandal ja sehkendas suurima mõnuga.

"Aga Pipi," ütles koolipreili kannatlikult, "miks sa siis paberi peale ei joonista?"

"Ma joonistasin selle juba ammu täis, aga mu hobune ei mahu ju üleni selle tühise paberilipaka peale ära," kostis Pipi. "Praegu teen ma esimest jalga, aga kui sabani jõuan, tuleb mul välja koridori minna."

Koolipreili mõtles natuke aega keskendunult.

"Kui me õige laulaksime nüüd pisut," pakkus ta.

Kõik lapsed tõusid püsti ja jäid pinkide kõrvale seisma, kõik peale Pipi, kes lesis edasi põrandal.

"Laulge teie pealegi, ma puhkan natuke," sõnas ta. "Liiga palju koolitarkust võib kõige kangemagi maha murda."

Aga nüüd oli koolipreili kannatus täiesti otsas. Ta käskis kõiki lapsi kooliõuele minna, kuna ta tahab Pipiga omavahel rääkida.

Kui Pipi õpetajaga kahekesi jäi, tõusis ta püsti ja läks õpetaja laua juurde.

"Kas tead," ütles ta, "see tähendab, kas tead, preili, oli hirmus tore siia tulla ja näha, kuidas teil siin on. Aga ma ei arva, et kooliskäimine mulle midagi pakuks. Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks. Ma loodan, et sa selle üle ei kurvasta, preili."

Sellepeale ütles koolipreili, et ta kindlasti kurvastab, kõige rohkem sellepärast, et Pipi ei taha ennast korralikult ülal pidada, ja et ükski tüdruk, kes käitub nii nagu Pipi, ei saagi koolis käia, kui ta seda ka väga tahaks.

"Kas ma pidasin ennast halvasti ülal?" küsis Pipi ülimalt hämmeldunult. "Aga ma ei teadnud seda üldsegi," ütles ta ning näis murelikuna. Keegi ei osanud olla nii kurb nagu Pipi, kui ta millegi pärast muret tundis. Ta seisis pisut aega vaikides ja ütles siis väriseva häälega:

"Sa saad ju aru, preili, et kui inimesel on ema ingel ja isa neegrikuningas, ja inimene ise on eluaeg merd sõitnud, siis ta ei tea õieti, kuidas peab käituma koolis kõigi nende õunte ja ilveste keskel."

Siis ütles preili, et ta saab sellest aru ja et ta enam ei kurvasta Pipi pärast ning et Pipi võib vahest kooli tagasi tulla, kui ta veidi vanemaks saab. Selle peale ütles Pipi rõõmust särades:

"Sa oled minu meelest hiigla armas, preili. Võta see endale, preili!"

Pipi võttis taskust väikese kauni kuldkella ning pani selle õpetaja ette lauale. Preili väitis, et ta ei saa Pipi käest nii kallist asja vastu võtta, aga siis ütles Pipi:

"Sa pead! Muidu tulen homme jälle siia ja sellest saab üks igavene uhke näitemäng."

Nende sõnadega tormas Pipi kooliõuele ja hüppas hobuse selga. Kõik lapsed tunglesid ta ümber, et hobust patsutada ja Pipi ärasõitu vaadata.

Heliseva naeru saatel ratsutas Pipi väravast välja, nii et kruusakivikesed lendasid hobusekapjade alt laiali ja koolimaja aknaruudud klirisesid.

Astrid Lindgren. Pipi Pikksukk. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 35 - 41.