PIPI PIKKSUKK Tol ilusal suveõhtul, kui Pipi esmakordselt üle Segasumma suvila läve astus, polnud Tommyt ega Annikat kodus. Nad olid nädalaks ajaks vanaema vaatama sõitnud. Seepärast polnud neil vähimatki aimu sellest, et keegi on naabersuvilasse sisse kolinud, ning kui nad esimesel päeval pärast tagasitulekut oma väravas seisid ja välja tänavale vaatasid, ei teadnud nad ikka veel, et tegelikult oli üsna lähedal olemas mängukaaslane. Just sel ajal, kui nad väravas seisid ning nuputasid, mida ette võtta, ja arutasid, kas täna ehk juhtub midagi lõbusat või tuleb hoopiski üks selline igav päev, millal midagi välja ei oska mõelda, avanes Segasumma suvila värav ja sealt astus välja väike tüdruk. See oli kõige eriskummalisem tüdruk, keda Tommy ja Annika eales näinud, - Pipi Pikksukk oma hommikusel jalutuskäigul. Ta nägi välja nõnda. Pipi juuksed olid täpselt porgandi värvi ning punutud kahte kõvasse patsi, mis harali hoidsid. Ta nina oli nagu pisike kartul ja üleni tedretähti täis. Nina all oli päris suur suu tervete valgete hammastega. Ta kleit oli õige iseäralik. Selle oli Pipi ise õmmelnud. Kleit oli pidanud sinine tulema, kuid sinist riiet polnud jätkunud, nõnda tuli Pipil siia ja sinna punaseid lappe õmmelda. Pipi pikki peenikesi jalgu katsid pikad sukad, üks pruun ja teine must. Peale selle olid tal jalas mustad kingad, täpselt kaks korda nii suured kui vaja. Need kingad oli talle isa Lõuna - Ameerikast ostnud, et oleks pisut kasvuruumi, ja Pipi ei tahtnud mingeid muid kingi. Pipi kõndis piki tänavat. Ta astus ühe jalaga kõnniteel ning teisega rentslis. Tommy ja Annika vaatasid talle järele, kuni silm seletas. Veidi aja pärast tuli Pipi tagasi. Nüüd kõndis ta tagurpidi. Seda selleks, et poleks tarvis ennast kojuminekuks ringi pöörata. Kui ta Tommy ja Annika värava kohale jõudis, ta peatus. Lapsed silmitsesid üksteist sõnatult. Lõpuks küsis Tommy: "Miks sa tagurpidi käisid?" "Miks ma tagurpidi käisin?" kordas Pipi. "Kas me siis ei elagi vabal maal? Kas inimene ei tohigi käia nii, nagu ise tahab? Pealegi võin ma sulle öelda, et Egiptuses käivad kõik inimesed niiviisi ja keegi ei pea seda põrmugi imelikuks." "Kust sa seda tead?" küsis Tommy. "Ega sa ometi Egiptuses ole käinud?" "Või ega ma Egiptuses ole käinud? Aga muidugi, võid endale kõrva taha kirjutada, et olen. Ma olen käinud igal pool üle terve maakera ja näinud palju imelikumaid asju kui inimesed, kes tagurpidi käivad. Ei tea, mis sa ütleksid, kui ma oleksin kõndinud kätel, nagu teevad inimesed Taga - Indias?" "Nüüd sa küll valetad," ütles Tommy. Pipi mõtles silmapilgu järele. "Jah, sul on õigus. Ma valetan," lausus ta murelikult. "Valetada on inetu," tähendas Annika, kes nüüd lõpuks söandas suud paotada. "Jaa, valetada on väga inetu," ütles Pipi veelgi kurvemalt. "Aga ma unustan selle ühtepuhku ära, kas tead. Kuidas võiksid sa õieti tahta, et väike laps, kelle ema on ingel ja isa neegrikuningas ja kes ise on eluaeg merd sõitnud, kogu aeg tõtt räägiks? Pealegi," lisas ta ja kogu ta tedretähniline näolapp lõi särama, "võin ma teile öelda, et Belgia - Kongos pole ühtainustki inimest, kes tõtt räägiks. Nad valetavad päevad läbi. Alustavad kell seitse hommikul ja jätkavad kuni päikeseloojakuni. Nii et kui ma peaksin mõnikord valetama, katsuge mulle andeks anda ja aru saada, see tuleb ainult sellest, et ma viibisin liiga kaua Belgia - Kongos. Me võime ju sellegipoolest sõpradeks saada, eks?" "Muidugi," kostis Tommy ja tundis äkki, et see päev küll igav ei tule.
Astrid Lindgren. Pipi Pikksukk. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 10. |