PEEDU JA MÜHKAMID
Ema - isa sõitsid maale tähtsaid asju ajama. Vanaema võttis Peedu niikauaks enda juurde. Kohe esimesel hommikul ütles memm: “Meil on nurga peal uus pood. Mine vaata, kuidas see sulle meeldib, ja osta leiba - saia - piima kah!” Peedu läks. Koridoris tuli talle vastu üks noor tädi. Peedu tegi kerge kummarduse ja lausus: “Tere hommikust!” Tädi kihutas vuhinal mööda, nagu poleks ta tervitajat märganudki. Pood oli kena. Valge ja puhas. Akendel siiruviirulised kardinad ees. Leti taga seisis kollases kitlis naine. Leti ees ootasid mõned ostjad. Peedu ütles selge häälega: “Tervist!” Poesolijad vaatasid korraks Peedu poole, aga ühtki sõna ei poetanud. Sai - piim - leib ostetud, soovis Peedu: “Head aega!” Jälle jäid teised talle vastuse võlgu. Pärast lõunasööki arvas memm, et Peedu võiks õue minna. Majapoisid vist juba platsis! Peedu ei lasknud seda teist korda soovitada. Ja näe, vutimehed togivad parajasti palli. Peedu hõikas üle õue: “Tere ja jõudu, kutid!” Mäng jäi katki. Poisid vahtisid Peedut nagu imelooma. Teretamise peale ei öelnud nad nohhigi. Hakkasid uuesti palli taga ajama. Õhtul küsis vanamemm: “Kuidas sulle siin meeldib?” Peedu kostis: “Sina oled väga mõnus! Aga teised on päris mühkamid!”
Hea Laps. Nr. 5 / 1995. |