ORKESTRIS
Eino Sepp

“Jessas,” kiljatas äkki Viiul, “ma olen oma võtme ära kaotanud. Mis nüüd küll saab?”

Kolleegid orkestrist tundsid talle südamest kaasa. Üheskoos hakati arutama, mida ette võtta.

“Võiks näiteks heliredeli abil akna kaudu minna,” tegi Klarnet ettepaneku ja tõigi samas terve heliredeli kuuldavale.

“Võtmeta ei pääse ma välja ikkagi,” raputas Viiul kurvalt pead.

“Näh, proovi minu võtit,” pakkus Kontrabass, kes oli küll tuntud toriseja, aga häda puhul alati abivalmis.

Kuid Viiulile bassivõti ei sobinud.

“Bum - bumm,” ütles Trumm. “Kui muu asi ei aita, löön ukse maha. Aga siis peab olema isikutunnistus ette näidata. On teil pass kaasas?”

“Peale kontrabassi pole küll midagi...”

“Ei, see vist ei kõlba,” kõhkles Trumm. “Peab ikka päris pass olema.”

Tekkis nõutu vaikus.

“Viiuuuu... “ laskis Flööt pikka vilet. “Siin ta ongi! Sinu võti oli koos noodiga minu puldile sattunud.”

Nüüd läks lahti tõeline mürgel. Kõigil oli väga hea meel, et Viiul võtme lõpuks leidis. Igaüks püüdis oma rõõmu kuidagimoodi väljendada. Kes turnis heliredelil, kes vilistas kõigest jõust, kes ajas lustakat laulujoru. Viiul ise lausa nuttis rõõmu pärast.

Kui nad lõpuks rahunesid, kõlas saalist tugev aplaus. Publik oli seda kõike muusikaks pidanud.

Eino Sepp. Veider seltskond. - Tallinn: Eesti Raamat, 1979. - Lk. 47.