OI, JUKU

“Veel on inimese elus väga suur tähtsus,” seletab õpetaja. “Kas sina, Juku, oskad meile öelda, milles see tähtsus seisneb?”
“Kui vett poleks olemas, siis ei saaks me ujuma õppida ja upuksime ära!” on kindel vastus.

J J J

“Lapsed, kas sõna “püksid” on ainsuses või mitmuses?”
Juku: “Ülevaltpoolt ainsuses, alt mitmuses!”

J J J

“Juku, kui sul on kotis üks kroon ja vennalt küsid juurde veel teise, kui palju see siis kokku teeb?”
“Ühe krooni.”
“Kuidas nii?”
“Õpetaja, te ei tunne minu venda!”

J J J

“Juku, millest su pintsak on tehtud?”
“Riidest!”
“Kena, ja millest valmistatakse riiet ?”
“Villast!”
“Tubli! Aga kes meile villa annab? Kellelt me seda saame?”
“Lambalt!”
“Õige. Järelikult, missugune loom sulle pintsaku kinkis?”
“Issi!”

J J J

“Juku, miks sa ometi ei taha inglise keelt õppida? Seda keelt kõneleb ju pool maailma!”
“Noh, ja kas seda on ikka veel vähe?”

J J J

Õpetaja käsib: “Kõik, kes ennast puupeaks peavad, tõusku püsti!” Keegi ei tõuse. Lõpuks veab Juku end aegamisi püsti.
“Nii et sina, Juku, arvad, et oled puupea?”
“Seda just mitte, aga justkui piinlik vaadata, et te üksi seisma peate...”

J J J

“Õpetaja, kuidas teile meeldivad tüdrukud, kes silmi värvivad?”
“Oo, väga - nemad ei hakka kunagi pisaraid valama, kui halva hinde saavad!”

J J J

“Juku, miks sa töövihikusse oma isa foto oled kleepinud?”
“Õpetaja, aga te ise ütlesite, et tahaksite näha seda kõlupead, kes mu kodutööd valmis teeb!”

J J J

Uksekell heliseb. Uksel seisab Juku, suur portfell käes.
“Kas teie korteris on hiiri, lutikaid, prussakaid, kirpe?”
“Ei ole!”
“Siis võtke, palun!” avab Juku portfelli.

J J J

“Tunnista ausalt, Juku, kes seekord sinu eest kodukirjandi valmis kirjutas?”
“Kui aus olla, õpetaja, siis ma tõesti ei tea: läksin eile väga vara magama!”

J J J

“Täna pole su kirjandis ainsatki viga?” imestab õpetaja. “Ütle, Juku, kes su isal seekord kirjutada aitas?”

J J J

“Juku, näita meile kaardil Antarktikat!”
“Õpetaja, ma näitaksin seda parema meelega järgmises tunnis!”
“Miks siis?”
“Sellepärast, et täna on mul nohu kallal ja kampsunit pole ka seljas!”

J J J

Juku otsib maakaardilt Ameerikat.
Õpetaja: “Kuule, Juku, kas sulle ei paista, et Kolumbus avastas Ameerika kiiremini kui sina?”
Juku: “Ega siis kõigil ka niiviisi ei vea...”

J J J

Õpetaja: “Kuidas sa küll, Juku, Punast merd üles ei leia!”
Juku: “Mis mina sinna parata saan, kui kaardil on nad kõik siniseks maalitud!”

J J J

“Lapsed, kes teab, kust tuleb elekter?”
“Mina tean,” tõstab Juku käe. “Elektrit saame loomaaiast!”
“Miks sa, Juku, nii arvad?”
“Sellepärast, et iga kord, kui elekter ära läheb, hüüab isa: “Jälle need ahvid mängivad vooluga!””

J J J

“Isa, isa, ma nägin just praegu aknast, kuidas üks mees meie auto ära ajas!”
“Kas jätsid mehe väljanägemise meelde?”
“Ei, aga ma kirjutasin autonumbri üles!”

J J J

“Ema, kas ma võin nüüd magama jääda või tahad sa mulle veel hällilaulu laulda?”

J J J

“Isa, mis sa arvad, miks õpetaja mulle täna jälle vahetunnis ütles, et käbi ei kuku kännust kaugele?”
“Mis? Kas sa, röövlinägu, tikkusid jälle kaklema?”

J J J

Tööle minnes manitseb ema: “Vaata, Juku, et sa tuletikkudega mängima ei hakka!”
“Ole muretu, ema - mul on välgumihkel!”

J J J

“Isa, kas sul on nägude peale hea mälu?”
“On küll - aga miks sa seda küsid?”
“Ma tegin praegu just su habemeajamispeegli katki!”

J J J

“Ema, kas see on tõsi, et töö tegi ahvist inimese?”
“Tõsi, pojuke!”
“Aga kui ma üldse tööd tegema ei hakka, kas ma siis võin suurest peast ahviks saada?”

J J J

Vanaema ja Juku istusid lõunalauas. Vaevalt oli vanaema paar lusikatäit suppi süüa saanud, kui Juku hüüdis: “Vanaema, kuule vanaema!”
“Tasa, Juku! Pea meeles, et söögi ajal ei räägita!” riidles vanaema.
Kui supp oli söödud, küsis vanaema kombekalt: “Palun, lapsuke, ütle nüüd seda, mis sul ennist keele peal oli!”
“Ah, see polnud midagi erilist - ja nüüd on juba hilja öelda ka! Ma nimelt nägin,” lausus Juku, “et sinu supitaldrikus ujus kärbes!”

J J J

“Juku, tule kohe tiigripuuri juurest ära!”
“Mis sa pabistad, ema, ega ma teda ei puutu!”

J J J

“Minu ema luges targast raamatust, et toortoitu on kasulik süüa!”
“Minu emale ka toidutegemine ei meeldi!”

J J J

Ants ja Juku takseerivad Tammsaare ausammast.
“Näe, kus ikka raisatakse metalli!” pahandab Juku. “See Tammsaare kirjutas mingi “Mahtra sõja” ja kohe pandi teisele ausammas püsti, asja eest, teist taga!”
“Ei, “Mahtra sõja” kirjutas hoopis Vilde!” teatab Ants.
“No näed - Vilde kirjutas “Mahtra sõja”, aga ausammas püstitati hoopis Tammsaarele!”

J J J

“Meie isa on autoroolis nagu välk!” hoopleb Juku.
“Kas ta kihutab välgukiirusel?”
“Oh ei - kogu aeg põrutab puudesse!”

J J J

“Juku, kas sa söögiseeni tunned?”
“Miks ei tunne! Kõik seened on söödavad, ainult et mõnda neist süüakse üksainuke kord elus!”

J J J

“Ema, kas ma tohin minna hoovi Jüriga mängima?”
“Ei tohi - Jüri on paha poiss!”
“Aga kas ma siis tohin minna hoovi ja talle kere peale anda?”

J J J

“Sinu vanuses, Juku, oli Napoleon oma klassi parim õpilane!”
“Ja sinu vanuses, paps, oli ta juba Prantsusmaa imperaator ja Itaalia kuningas!”

Oi, Juku. - Tallinn: Huma, 1995.