NUMBRIMÄNG
Tõnu Seero

Alati ei täitnud vanemad Kaarli soove. Kuid ükskord läks ema hoogu ja mängis Kaarliga kaasa.

“Ema, ütle üks number ühest kümneni!” palus Kaarel siis ema.
“Seitse.”

“Su lemmikvärv on lilla! Ütle veel!”
“Üks.”

“Su lemmiksöök on hapukapsasupp! Veel!”
“Veel kord üks.”

“Su lemmikpill on balalaika! Veel!”
“Kümme.”

“Su lemmiksõiduvahend on tõukerattas! Veel!”
“Ehk aitab?”

“Veel viimast korda!”
“Olgu, viis.”

“Su lemmikväljend on “jube kihvt”!”

Kaarel naeris rahulolevalt. Järgmisel päeval, just siis, kui oli ema töölttuleku aeg, kuulsid Kaarel ja isa koridorist mingit kohutavat kolinat. Äkki avanes korteriuks ning üks lillas kostüümis olevus kihutas tõukerattaga otsejoones kööki. Kaarel ja isa järgnesid talle. Lilla kuju võttis balalaika ning hakkas selle saatel karjuma ning vahepeal jube kihvt! hüüdma. Siis avas too kuju külmkapi ning imestas: “Ma tegin teile terve suure potitäie kapsasuppi, kuid teie pole maitsnudki!” Ning ta istus pettunult taburetile. Mõne aja pärast ütles kuju aga täiesti tõsiselt Kaarlile: “Tead, mulle tuli töö juures veel üks number meelde - naljanumber!”

Siis vahetas ema riided ning hakkas täiesti normaalseks. Selgus aga, et hapukapsasupp maitseb hoopis kõige rohkem isale.

Tõnu Seero. Kaarel teab. - Tallinn: 1994. - Lk. 13.