NALJALOOD
Josef Sapek

“Me tahaksime veel midagi neegritest kuulda. Midagi hästi naljakat.”
“Midagi naljakat neegritest? Mis see peaks olema?”
“Midagi sellest, kuidas neegrid elavad. Kas neegritel on ka muinasjutte?”
“On küll, miks neil ei peaks muinasjutte olema. Nii nagu meilgi: kuningatest ja kuningannadest, lohemadudest, nõidadest ja tontidest, kuid neile meeldivad väga ka naljakad jutud. Neegrid armastavad kangesti naerda. Niisuguseid naljakaid jutte nimetatakse nii nagu meilgi naljanditeks, anekdootideks ehk naljalugudeks ja need meeldivad neile väga.”
“Jutustage meile mõni niisugune naljalugu!”
“Kuulake siis. Üks mees, Mallem oli tema nimi, läks ükskord linna. Teel sai ta kokku ühe teise mehega, kes käis, kaigas käes, ja see teine mees küsis, kas ta võib temaga koos linna minna. “Tule pealegi, kui süda lustib,” vastas Mallem. Siis said nad kokku ühe jahimehega, kes kiitles, kui hästi ta lasta oskab, ja nad võtsid ka tema kaasa. Enne linna oli suur jõgi, aga et parajasti valitses põud, siis oli jões vett vähe ja nad pääsesid ilma vaevata üle jõe. Nad olid terve kuu aega linnas, ja siis pidid jälle koju minema. Vahepeal oli ohtrasti vihma sadanud, vesi jões kõvasti tõusnud, silda ei olnud ja ühtegi paati polnud käepärast. “Ei see tee mulle mingit muret,” ütles Mallem. Ta võttis kaks paberilehte ja asetas need vee peale. Astus ühele paberilehele, võttis teise lehe, mis selja taha jäi, pani selle jälle enda ette vee peale, ja niiviisi tegi ta seni, kuni jõudis teisele kaldale. Kui jahimees seda nägi, ütles ta, et ega see temalegi üle jõu käi. Ta laskis noole vette, astus noole peale, laskis teise noole vette ja astus sellele peale, võttis siis esimese noole üles ja laskis jälle enda ette vette, astus jälle noolele, ja nii korjas ta veest nooli ja laskis vette ja astus peale, kuni jõudiski teisele kaldale. “See ka mõni kunst,” tähendas kolmas mees, kes kaikaga käis. Ta võttis kaika ja lõi sellega vastu vett, ja vesi läks korrapealt laiali ja andis talle teed ja tema astus kuiva jalaga jõest läbi. Teel kodu pole märkasid nad ühte eidekest, ja et neil oli kõht tühi, siis küsisid nad eidekeselt, kas tal ei leidu midagi suupoolist. “Kust ma teile suupoolist võtan!” hüüatas eideke. “Kui ma teid eemalt tulemas nägin, ehmatasin nii hullusti, et kallasin suurest ehmatusest külma vee kuuma vee hulka! Valasin siis kogu vee sõelale, et kuuma vett jälle külma vee hulgast kätte saada.” Nii nad läksid jälle edasi ja kodu lähedal märkasid meest, kes kaevu kaevas. “Kas sa ei saaks meile toidupoolist müüa?” küsisid nad mehelt. “Ei saa,” vastas mees, “mul pole aega. Praegu on hirmus palav ja mina olen parajasti ametis oma kaevu kandmisega siia puu varju; kui päike looja läheb, siis kannan kaevu jälle tagasi.” Niisugused ongi neegrite naljalood. Nad jutustavad üksteisele säherdusi lugusid ja siis annab jutustaja mõistatada, kes meestest oli kõige targem, kas see, kellel olid paberilehed, või jahimees või see, kes käis kaikaga, või eideke, kes katsus sõelaga kuuma vett külma vee seest kätte saada, või see onu, kes oma kaevu edasi - tagasi kandis. Mõni rumal arvab, et see on kõik üks suur luiskamine, ja vaidleb vastu, ja siis naeravad kõik tema üle. Sedasi heidavadki neegrid isekeskis nalja, ja peab tunnistama, et nad oskavad tõesti toredaid lugusid välja mõelda.”

Josef Sapek. Ajame juttu, lapsed. - Tallinn: Eesti Raamat, 1983. - Lk. 27 - 30.