NAERUPOISS
Ülle Niinemägi

Väike Hando pani tükkidest pardiaeda kokku. Ja parte oli neli. Täpselt nagu memme juures maal. Ema pesi vannitoas pesu. Siis hakkas Hando hädaldama:

“Mina ei saa. Pardiaed läks vussi ja kõik läheb sassi.”

“Proovi uuesti!” hõikas ema. “Ja tee hästi rahulikult.”

“Midagi ei tule välja,” tihkus Hando.

“Sul on ju päris paha tuju,” arvas ema. “Kas sa naerupoissi tahad näha?”

“Mida?” küsib Hando.

“Naerupoissi.”

“Jah, tahan küll. Kus on naerupoiss?”

“Näe, siin peeglis,” näitab ema. “Tal on sellised toredad säravad silmad ja naerune suu. Näed, milline vahva naerupoiss!”

“Jah, ma toon köögist tabureti,” ütles Hando. “Siis ulatun paremini vaatama.”

Hando ronis taburetile ja lehvitas käega. Naerupoiss lehvitas vastu. Hando naeris ja naerupoiss naeris talle vastu.

“Naerupoiss on hea tuju poiss,” rääkis ema. “Alati, kui sul paha tuju, tule naerupoissi otsima. Talle meeldib koos lastega naerda.”

“Ma lähen nüüd mängima,” ütles Hando. “Kas naerupoiss jääb mind ootama?”

“Muidugi,” kinnitas ema. “Ta ootab sind alati.”

“Head aega, naerupoiss,” lehvitas Hando käega, ja naerupoiss naeris talle vastu.

Nõukogude Naine. Nr. 5 / 1986. - Lk. 19.