NAER Ema kõrge kontsaga kingi Piia jalga ei pane. Piia võib need lääpa tallata. Ja siis poleks emal pidulikul juhul midagi jalga panna. Piia seob sussidele kontsadeks hoopis klotsid alla. Topib Tooma vanale koolipintsakule köögirätikud õlatäiteks. Värvib vesivärviga huuled punaseks. Tõsi, vesivärv kipub laiali minema, aga sellest pole midagi. Tädi Riinal ongi hambad alalõpmata huulepulgast punased. Piia keerutab ennast peegli ees. Tädi Riina mis tädi Riina! Ainult naer puudub. Kust võtta kõige tähtsamat - tädi Riina naeru? Piia ajab suu lahti ja proovib, aga välja tuleb mingi kõkutamine. Piia tuletab meelde, mida ema tädi Riina naeru kohta ütles... Ema ütles: “Riina naer pole naer. See ei aja naerma, see ehmatab. Koliseb nagu plekkpurk, mis pole viit kopikatki väärt.” Piia võtab tühja plekkpurgi. Paneb sinna viis kopikat sisse. Tõstab nukk Kadri peeglilauale. Nukk Kadri on ema. Ema, kes tädi Riinat kuuleb, kui see peegli ees kekutades oma uudiseid vatrab. Tädi Riina räägib: ”Kujutad sa ette! Meie õues elab üks hirmus eit. Aina õiendab lastega - miks nad “nii” käituvad ja miks nad “naa” käituvad. Noh, ma siis õpetasin oma Karmenit, et ärgu jäägu võlgu. Öelgu vastu! Eks Karmen ütleski: “Mis te õiendate. Te olete igavene spekulant! Öösel ostate kahe rubla eest kasuka. Päeval müüte neljakümnega maha. Poeg teil nagu skelett - luu ja nahk!” Tead sa, aknast ise kuulsin. Lihtsalt imesta, kust see laps selle tarkuse võtab!” Piia raputab plekkpurki. Purk koliseb täpselt nagu tädi Riina naer. Naer, mis pole viit kopikatki väärt ja võtab nukk Kadri võpatama. Võtab võpatama ja viiekopikaline kukub purgist välja.
Helle Laas. Piia mängib. - Tallinn: Eesti Raamat, 1990. - Lk. 21. |