MÄÄRIS METT MOKA PEALE
Kui karu oma soojas talvepesas talveund magas, nägi ta unes, et kevad on ammu käes, mets haljendab ja linnud laulavad, aga tema magab ikka edasi. Selle peale karu ärkas, hõõrus karukäpaga oma unised silmad selgeks, ja puges ruttu koopast välja. Lumine hääletu mets ehmatas teda. Ta kukkus istuli ja halises: “Kus siis kevad on?” Põder sumas läbi paksu lume karu juurde ja ütles: “Kevad on veel kaugel, mine maga rahulikult edasi.” Seda kuuldes läks karu tuju pahaks, ta heitis lumme pikali ja hakkas jonnima: “Ma ei taha magada, ma ei taha unine ja paks olla, ma ei taha väikest sabajuppi...” Loomad kogunesid karu ümber, vaatasid ja vangutasid päid. “Ise nii suur, aga jonnib,” imestas jänes. “Kogu talve laiskleb, aga ikka pole rahul,” pahandas metssiga. “Niimoodi pole ilus,” noomis hunt. “Parem mine magama,” soovitas põder. Aga karu ei võtnud kedagi kuulda. Siis tuli rebane meepurgiga, istus maha ja hakkas karule mett moka peale määrima. “Sul on kõige ilusam saba,” kiitis rebane. Karu upitas vaatama, noogutas ja küünitas jälle mee järele. “Sa oled ilus ja tark,” kiitis rebane. Karu limpsis mesiseid mokki ja tundis, kuidas paha tuju vägisi heaks läheb.
“Peab kõrva taha panema: kui tahad jonnida, ei tohi lasta rebasel mett moka peale määrida, see võtab jonnituju hoopis ära,” mõtles karu.
Marika ja Heldur Laretei. Mida kõrva taha panna? - Tallinn: Tiritamm, 1996. |