MOEPILL Nüüd on ta siis läbi, see suvevaheaeg. Ja algab tõsine töö, nagu klassijuhataja ütles. Lollusteks jääb ka vähem aega, räägib ema. Sain endale uue pinginaabri. Kivinõmme Kusta on ta nimi. Vahva poiss. Ja mängib pilli. Teeb igasuguseid asju ka. Temaga oli kohe esimestel päevadel sekeldusi. Sest Kustal on pikad tolkused juuksed. Elle - Vaike tahtis talle isegi patsipaelu kinkida. Aga Kusta sai pahaseks ja nimetas meid tönnsabadeks. Tema juuksed olevat välismaa kõige viimane mood. Seepeale oli mul kangesti häbi. Pidin ma just enne kooli juuksuri juures käima! Terve suvi polnud ma sinna jalgagi saanud. Ja mul oleks nüüd ka see viimane mood olnud. Kusta lohutas, et küll kasvavad. Ja lubas mulle kitarrimängu selgeks õpetada. Mis pidi ka viimane mood olema. Minul kitarri ei ole. Aga Kusta ütles, et tühiasi. Teeme ise. Järgmisel kahel päeval me kooli ei läinud. Pajuviidika-poiss ikka kurtis alati, et meie klassis pole muusikamehi. Et kui jälle mõni konkurss tuleb, siis mine b-klassist laenama. Kesakännu Juku mängib meil viiulit. Aga viiul on vanamoodne. Vaeva oli palju. Kusta ütles, et peab kuiv puu olema. Parem kõla või nii. Kummut on küll kodus kuivast puust. Aga seal on meie riidekraam sees. Võtsin siis raamatukapist paar riiulit. Ega keegi riiuleid loe. Ikka raamatuid. Mis võivad ka virnas olla. Pill sai kena. Elektriga. Ega me õieti teadnudki, kuidas teha. Kivinõmme Kusta arvas, et mis seal ikka. Ühendas triikrauajuhtme keeltega ja valmis. Proovida ei saanud. Sest Kusta näitas enne, kuidas elektriga kahte naela kokku keevitada. Ja korgid paukusid välja. Tegime siis lihtsalt “kuiva trenni”. Mis nad räägivad, et muusikat on raske teha! Tinista muudkui pilli ja karju: “Letskõu!” Kusta karjus ka, aga mitte “letskõu”, vaid “t? aa - t? aa, pum-pum-pum!” ja vahepeal veel “uu-uu-uuu, aa-aa-aaa!”. Reedel läksime pillidega kooli. Kõik tulid meid vaatama. Ja nõudsid. Näidaku, mis meil on. Aga meie ei näidanud ega rääkinud enne suurt vahetundi midagi. Siis võtsin oma pilli. Kusta teadustas, et tuleb tvistilugu. Ja torkas stepsli seinakontakti. “Uuaaa!” Päris elav tuli jooksis mu kätest läbi. Mind nagu pühiti pikali.
Pärast teised rääkisid, et juustest oli ka siniseid sädemeid lennanud. Kui ma
toibusin, olid kõik mu ümber kobaras. Laulmise õpetaja seisis ka seal. Minu
elektrikitarri stepsel pihus. Rääkis midagi lühiühendusest. Ja kutsus orkestrisse.
Seal pidi suur bass vaba olema. Ei tea, mis teha. Puhkpill pole küll vist moepill, aga...
lühiühendus pole ka suurem asi. Toivo Tootsen. Jõhvi Joosepi jutupaun. - Tallinn; Eesti Raamat, 1975. - Lk. 6 - 7. |