"Minu nimi on Ise!" kostis silmatohter.
"Või Ise! Seda nime ma ei ole enne kuulnudki."
"Ega seda nime ka palju leida olegi!" ütles rehepapp.
"Heida aga siia
tuulutuspingi peale selili maha! Ma seon su pingi külge kinni, et
kallist
rohtu mõni tilk ettevaatamatu kehaliigutusega maha ei tibaneks."
"Olgu peale!" vastas vanatühi, ning rehepapp tiris ta köiega
niimoodi pingi
külge kinni, et ta end liigutadagi ei saanud. Võttis siis tinapanni,
kus arvata
kortli väärt sulatis sees oli, ning ütles: "Pea nüüd hing
kinni ja aja silm
hästi lahti!" Vanapagan pidaski hinge kinni ning ajas silma nii
pärani, et see
härja silmast väiksem ei olnud.
Reheappp valas terve pannitäie tina vanale silma.
Oh sina heldeke, kuidas vanatühi nüüd ühes pingiga üles kargas!
Pransti!
vastu ust. Ukse tulbad ühes välja! Vanapagan jooksma ning kurja
häälega
karjuma: "Appi, appi!"
Jooksiski vanapagana sellisi ja sugulasi kokku kui murdu.
"Kes tegi? Kes tegi?" küsisid abilised.
"Ise tegi! Ise tegi!" möirgas vanapagan vastu.
Teised aga naerma ja irvitama: "Noh, kui sa ise tegid, mis sa siis
karjus?"
Rehepapp oli eluaeg rikas mees. Vanapagan ei himustanud tema käest
mingi maksu eest enam silmarohtu; ei julgenud ka ilmaski enam tulla teda
vaatama, veel vähem tülitama.
Rehepapp ja vanapagan. - Tallinn: PERIOODIKA, 1991. -Lk. 77-80.