VIGUR REHEPAPP I Juhan Kunder Ega ennemuiste rehepapil aega olnud uueaasta õhtulgi rehest koju minna. Istub ühel niisugusel kallil õhtul rehepapp jälle ahju ees ning mõtleb sinna ja tänna. Mõtleb viimaks: "Hakkan õige õnne valama! Mis ma muidu siin konutan!" Noh, öeldud ja tehtud. Rehepapp otsib tinatükikesed kokku - panni peale ja ahju. Ka vanapagan seal ning pärib järele: "Kuule, rehepapp, mis sa seal teed?" "Mis ma siin teen?" vastas rehepapp. "Natuke silmarohtu tarvis." "Sul ju endal head ja terved silmad, mis sa rohuga teed?" küsis vanapagan. Rehepapp vastu: "Noh, või mina siis niisugust rohtu teen, mis haigetele antakse. Teen ikka seda rohtu, mis terved silmad veel nii teravaks teeb, et nad mitmesaja versta peale sääske seletavad." "Kas sa mullegi seda rohtu ei võiks anda? Mul alati tarvis kaugele vaadata," palus vanapagan. "Miks ei!" vastas rehepapp. "Mõõda mulle aga kaabutäis kulda kätte, ning ma valan sulle kohe värsket rohtu silma." "Küll ikka!" Vanapagan pani joosku ning oli kullakaabuga parajasti tagasi, kui tina sulama hakkas. Andis hinna rehepapi kätte ja küsis siis: "Ütle mulle ka, mis su nimi on! Ehk tahab mõni minu sugulastestki seda haruldast rohtu, siis tean, kuhu juhatada."