VAESLAPS JA TALUTÜTAR III Juhan Kunder "Üksi, üksi, õeke!" laulis hiir jälle. "Ei või tulla, ei ole kirjuta vööd vööle panna!" vastas vaeslaps. Vanapagan aga pojale: "Jookse, poega, jõua, poega, heida jalga enese pärast, naise saad sa naljapärast! Too kodust kirju vöö!" Poeg pühkis kui tuul minema. Oli jälle kui tuul kuldvööga tagasi. "Säh, tütreke, kuldvöö, lähme nüüd minema!" meelitas vanapagan. Vaeslaps aga vastas jälle: "Ei ole kingi jalga panna!" Toodi ruttu kingad. Ei tulnud vaeslaps nüüdki välja, vaid laskis ikka, nagu hiir õpetas, ühe ehte teise järel tuua. Seni aga sai öö juba poole ligidale. Nüüd olid ka vaeslapsel kõik ehted käes. Astus saunast välja uhkes riides nagu kuningatütar; läikis kuupaistel nagu kuld ja hõbe. "Astu nüüd tõlda, tütreke!" meelitas vanapagan.