Perenaine vahtis nii kaua ukselävelt talle järele, kuni
tütarlaps ta silmist
kadus, siis võttis ta aidast kehikutäie viljateri,
puistas need kirstu kaanele,
et kirst jahvatama hakkaks. Aga kirst ei teinud seda. Vast
siis, kui pihutäis
vilja kaane auku pandi, läksid kivid tööle; siiski oli
naisel palju vaeva ja
tööd, enne kui raske kirstu kaane pealt jõudis
kangutada. Viimaks läks
kirstu kaas niikaugelt praokile, et eideke silma sisse
usaldas pista. - Aga oh
õnnetust: elav tuluke kargas kirstust välja ja sütitas
perenaise põlema, nagu
oleks ta takukoonal olnud; ega jäänud temast suuremat
üle kui kamalutäis
tuhka.
Kui hiljemini leskmees teist naist tahtis võtta, tuli tal
aga meelde, et
kasvandik-vaenelaps juba inimese-ealiseks oli jõudnud ja
sellepärast tarvis
ei olnud kaugemat kosjateed ette võtta. Pulmad peeti
vaiksel kombel, ja kui
naabrirahvas õhtul koju oli läinud, läks ka mees
noorikuga magama. Teisel
hommikul leidis noorik aita minnes, et kirst koos
käsikiviga tükkis öösel
aidast oli ära kadunud ega mingit varga jälge polnud
nähtavale jäänud. Ehk
küll igalt poolt otsiti, ligimalt ja kaugemalt järele
kuulati, kas kuskil
kadunud asja inimeste silma oleks tõusnud, siiski ei ole
tänapäevani sest
midagi nähtud ega kuuldud. Imelik käsikiviga kirst, mille
ükskord unenägu
oli maa alt välja toonud, võis niisama imelikult sinna
olla tagasi läinud.
Rehepapp ja vanapagan. - Tallinn: PERIOODIKA, 1991. - Lk..
136-141.