Seal nägi ta tallis sõime küljes ühte valget hobust ja
mõnus mõte tuli tal
sedamaid pähe: hobune tallist võtta, köiega kirstu ette
rakendada ja
sedaviisi kirst ära viia. Ta tegi mõtted tõeks, pani
hobuse köitega kirstu
ette, istus ise kirstu kaane peale, võttis pika vitsa
kätte ja hakkas tuhatnelja
kodu pole kihutama. Teisel hommikul unest ärgates tuli
tähtis unenägu talle
meelde, mis nii elav näis, nagu oleks ta tõesti kirstu
kaane peal tükk maad
sõitnud. Asemelt karates võttis ta kehikutäie otri, mis
eile õhtul jahvatamata
jäänud, puistas terad auku, mille kirstu kaanelt leidis,
ja vaatas rõõmsat
imet: kivid hakkasid sedamaid mürisema! Natukese aja
pärast oli valmis
jahu kotis.
Nüüd oli vaesellapsel hõlpus põli. Salakivi kirstus
jahvatas, mis talle anti,
ja tütarlapsel ei olnud suuremat vaeva kui viljateri pealt
sisse puistata ja
jahu alt välja võtta. Kirstu kaant ei tohtinud ta iial
lahti teha, - sant oli selle
kindlasti ära keelanud, öeldes: "See oleks sulle
surmaks!" Perenaine sai
mõne aja pärast märku, et kirst jahvatusel vaeslapse
abimees oli. Seal
hakkas ta salanõu pidama: tütarlaps majast ära ajada ja
jahvatamiskirstu
tema asemele võtta, mis süüa ei tahtnud. Esiteks tahtis
ta jahvataja kirstuga
ennast ligimalt tutvustada, et näha saaks, kus imelik
jahvataja seisab. Himu
kihutas naist ööd ja päevad ega andnud talle kuskilt
mahti, enne kui ta
saladust tundma saaks.
Ühel pühapäeva hommikul käskis ta vaeslapsel kirikusse
minna ja lubas ise
koduhoidjaks jääda. Vaeslaps pani rõõmuga puhta särgi
selga ja paremad
hilbud ümber, siis ruttas ta kirikuteele.