Tütarlaps vaatas kahtlevalt vanataadi silmi, nagu oleks tahtnud
tunnistada,
kas küsimine tõsi või pilkamine pidi olema; ja kui ta näo lahke ja tõsise
leidis, siis kostis ta: "Kes vaeslapse kätest lugu peab! Veri on alati küünte
all ja malk mõõdab selga, kui nii palju ei jõua teha, kui perenaine
tahab."
Sant käskis lugu pikemalt rääkida, et lapse elu põhjani tundma
saaks. Kui
vaenelaps jutu oli lõpetanud, võttis vanamees kotist ühe
rätikuräbala, andis
lapsele ja ütles: "Seo õhtul magama heites see rätik oma pea
ümber ja õhka
südame põhjast: "Magus unenäoke, kanna mind sinna, kust
käsikivi leian,
mis ise jahvatab, et minu nõdra abi pikemalt tarvis ei
oleks!"" Vaenelaps
pistis rätiku põue ja tänas anni eest vanameest, kes sedamaid oma
teed läks.
Õhtul magama heites tegi vaenelaps, nagu sant teda oli õpetanud: sidus
rätiku pea ümber ja ohkas silmaveega soovimise sõnu, ehk tal küll
enesel
palju lootust ei olnud. Ta uinus kergema südamega magama kui muidu.
Kaetud silme ette tuli kentsakas unenägu, mis tütarlapse pikale teele
rändama viis, kus mitu imelikku juhtumist sündis. Viimaks jõudis ta
sügavale maa alla, mis ehk põrgu võis olla, sest kõik näis kole ja
võõras.
Õueväravad seisid laiali, kus kedagi elavat looma liikumas ei nähtud.
Edasi minnes tõusis mürin, nagu oleks käsikivi jahvatamas.Vaenelaps
kõndis mürina juhil argsel sammul edasi, kuni ta aida ulualt ühe
suure
kirstu leidis, kust seest kivimürin ta kõrvu kostis. Lapse jõud ei
võinud
kirstu liigutada, veel vähem paigast tõsta.