VAESLAPSE KÄSIKIVI I Fr.R Kreutzwald Üks vaene vanemateta tütarlaps oli kui lambatall järele jäänud ja õelasse peresse kasvandikuks saanud, kus tal muud sõpra ei olnud kui perekoer Krants, kes mõnikord leivakoorukesi vaeslapse käest sai. Tütarlaps pidi hommikust õhtuni käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jäi, oli malk kohe kihutajaks lapse kannul. Õhtul olid vaeslapse käed kui puunotid tuimad, aga kes sellest hoolis. Palukese, mis vaeslastele armust antakse, peab suurem osa enamasti vere ja higiga pererahvale ära tasuma. Jumal üksi taevas kuuleb vaeslaste ohkamist ja loeb nende silmapisaraid, mis palgeid mööda veerevad. Ühel päeval, kui meie nõder tütarlaps jälle rasket käsikivi ümber ajas ja väga nukral meelel oli, et perenaine teda hommikul söömata oli jätnud, tuli sinna üks lonkur ühe silmaga sant narakas riides. Aga ta ei olnud päris kerjaja, vaid kuulus Soome tark, kes enese sedapuhku sandiks oli moondanud, et rahvas teda ei tunneks. Sant istus ukselävele maha, vaatas teraselt lapse rasket tööd, võttis palukese leiba oma kaelakotist, pistis lapsele suhu ja ütles: "Lõuna veel kaugel, võta pisut leiba keha karastuseks." Vaenelaps näris kuivanud palukest, mis magusam kui sai maitses, ja tundis sedamaid jõudu kätes kasvavat. Sant ütles: "Sul vaesel võivad käed küll väsinud olla ühtepuhku rasket kivi ümber ajades?