TUULEEMA II
Noorik käskinud tuuleema palkisid metsast ära tuua. Teised palgivedajad olnud metsas. Näinud: palgid langenud maha, hakanud mõisa poole lohisema. Üks rikas mees vahtinud ammuli suuga palkide minemist. Kratsinud kõrvatagust. Pidanud aru, kuidas oma tööd ka nii toime saata. Kuulanud teiste käest. Saanud kuulda, et noorik oma tööd salasõnadega toimetab. Läinud nooriku juurde küsima. Ei see salanud. Ütelnud, et tuuleema tal abiks käib. Mees tahtnud tuuleema abiga teisel aastal ka oma vilja kokku koguda. Läheb põllule, hõikab: "Tuuleema, tule, lõika mu rukkid ära!" Ei tuuleema nähagi. Rikka mehe hing täis. Läheb noorikule kaebama. Palub, et noorik ta rukkid laseks ära korjata. Noorik käsib. Varsti hakkab rikka mehe põllul liikumine. Vihk tekib vihu kõrva. Tuuleema laob vihud ka hunnikusse. Põllule minnes leiab aga rikas, et vihud ivadest lausa tühjad. Kõik põld ivasid täis. Rikka mehe kahju suur. Rikas läheb uuesti noorikut paluma, et see ta viljaivad laseks ära korjata. Noorik käsib. Tuuleema toob kõik vilja aga nooriku aita. Rikas tahab vilja aidast ära võtta. Saab tuuleema käest tublisti pihta. Ei aita muu nõu, kui jätab vilja noorikule. Läheb tuuleema vandudes koju. Mida enam ta vannub, seda kangemaks muutub tuul. Viimaks viib kange tuul rikka mehe aida katuse pealt ära. Nüüd saanud rikas aru, et tuuleema temale sõimamise eest kätte tasub. Jätnud sõimamise järele, tuul jäänud vaikseks. Noorik toimetanud tuuleema abiga alati kõik oma tööd ära.
Eesti imede ilmast: Eesti ennemuistsed jutud I. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1995. - Lk. 86-89. |