TUULEEMA I Korra läinud noorik metsa poole. Leidnud metsa servast vana naise norinal magamast. Võõral sinised riided seljas. Naine võõrast äratama: "Tõuse ülesse, eit! Ega uni uuta kuube anna!" Võõras naine tõusnud magamast üles, hõõrunud esiteks uniseid silmi. Hakanud siis noorikut tänama: "Aitäh, hea laps, et mind üles ajasid. Heitsin siia pikali puhkama, jäin magama. Ei tea, mis pojad nüüd teevad. Hakkavad kohe vallatust tegema, kui mind ei ole neid karistamas. Mina olen tuuleema, minu pojad on tuuled! Tahan sulle selle eest tänulik olla. Kui sul midagi tööd teha, siis hüüa: "Tuuleema, tule appi!"" Seda öeldes läinud võõras naine nagu tuulehoog üle metsa, nii et puud kõikunud. Lõikuseaeg jõudnud kätte. Mees kutsunud nooriku lõikama. Korraga tulnud noorikule tuuleema meelde: "See peab mind aitama!" Noorik läheb mehega väljale, hüüab: "Tuuleema, tule, lõika rukis ära!" Kohe tuleb sirpe metsest karjakaupa. Kõik asuvad rukki kallale. Varsti rukis lõigatud. Mees noorikuga vaatab nagu imet. Vihud veerevad ise napradesse. Töö hästi ära tehtud. Tuleb suvivilja korjamine. Jällegi kutsub noorik enesele tuuleema appi. Tuuleema teeb töö ilusasti ära. Rehepeksu ajal ütleb noorik: "Ega mina oma käsi töö külge pane!" Mees veab üksipäini vilja väljalt koju. Hüüab küll mõne korra tuuleema appi, aga ei see tule tema kutsumise peale. Mees pahane. Naine hüüab tuuleema appi. Jällegi tuleb tuuleema. Vihud lendavad väljalt rehe alla. Pukkjalad tulevad õuest rehe alla, trambivad kõik pead puruks. Tuulehoog tuleb väravast sisse, ajab aganad ühte nurka, puhta vilja teise nurka. Nõnda sündinud kõige viljaga, kuni kõik pekstud. Noorikul hea elu. Tulnud talv. Mõisast antud käsk, et mees peab metsa minema mõisale palkisid vedama. Ilmad tuisused. Noorik ütlema: "Pole sul tarvis metsa minna. Küll palgid koju muretsen!" |