SANDI ÕNNISTUS II Rikkal perenaisel kange kahju, et sandi õuest niisama minema kihutanud. Oleks ta sandile öömaja andnud, oleks kõik suur õnnistus rikka perenaise oma olnud. Rikas perenaine jääb lootma, et ehk sant sealt veel juhtub mööda minema. Tahab siis sandi sisse kutsuda ja santi kõige paremini vastu võtta, et sant teda õnnistaks. Istub tihti ukselävel, ootab sandi tulekut. Aga ei santi näha ühtigi. Pika ootamise järel näeb perenaine viimaks ühel õhtul santi tulevat. Kartes, et sant ehk mööda läheb, jookseb perenaine sandile tee peale vastu, viib sandi enese juurde, annab sandile hästi süüa, juua, paneb kõige parema aseme peale magama. Hommikul ära minnes ütleb sant perenaisele niisama nagu saunanaisele: "Mida head võin ma sulle selle vastuvõtmise eest teha? Anda mul pole ühtigi! Aga mis sa täna hommikul kõige enne hakkad tegema, seda tee kõik selle päeva!" Enne veel, kui sant seda ütleb, paneb perenaine raha laua peale. Loodab, et terve päeva võib raha kasti kanda ja sedaviisi põhjatu rikkaks saada. Vaevalt läheb sant oma teed, kui perenaine juba raha juurde tõttab. Aga tarvis kärbes nina pealt minema kihutada. Kihutab minema. Kärbes tuleb tagasi. Uuesti ajab perenaine kärbse ära. Kärbes perenaisest ei lahku. Tahtmata peab perenaine kogu päeva kärbest nina pealt ära ajama. Rahakandmisest ei tule midagi välja. Sedaviisi jäänud perenaine ahnuse pärast kõigest loodetud õnnistusest ilma.   Rehepapp ja vanapagan. - Tallinn: PERIOODIKA, 1991. - Lk. 17-20.