SANDI ÕNNISTUS I Mattias Johann Eisen Vanal ajal olnud kord üle maailma suur nälg. Selle nälja ajal tulnud sant külasse kõige rikkama mehe talusse öömaja ja leiba paluma. Perenaine võtnud ahjuroobi, kihutanud ahjuroobiga sandi õueväravast välja. Peremehe juurest läinud sant saunamehe juurde. Palunud seal öömaja ja natuke leiba nälja kustutamiseks. Saunamees ja saunanaine võtnud sandi lahkesti vastu, andnud sandile kõike, mis neil majas olnud. Teinud peale selle veel sandile ahju peale aseme, pannud sandi sinna magama. Hommikul minema hakates ütelnud sant ukselävel: "Ei tea, mis head teile, armas saunarahvas, peaksin tegema. Anda mul teile midagi ei ole. Sulle, perenaine, ütlen: "Mida sa täna kõige enne tegema hakkad, seda tee terve päeva!"" Sant läheb oma teed. Saunanaine ei mõtle sugugi sandi sõnade peale. Pärast sandi äraminekut arvab saunanaine: mis ma täna hakkan tegema? Vaatab ümber. Näeb, et pojal särk õige räbal seljas. Ütleb iseeneses: mul natuke kangaotsa veel kirstus. Pean sellest lapsele särgi tegema. See on mul aga ka viimane riidetükk! Ei tea, kas edaspidi enam saab riiet kududa. Nõndasama mehel viimased räbalad seljas. Nõnda mõteldes läheb naine kirstu juurde, toob kanga sealt välja, hakkab pojale särki lõikama. Lõikab särgi, lõikab teise, aga ei tule kangale lõppu. Lõikab mehele särkisid, aga ei kangast vähene. Lõikab ja lõikab õhtuni ega tüdi. Õhtul tuba riiet üsna täis. Teisel päeval juhtub saunanaine rikka perenaisega kokku. Räägib sellele, kuidas saunarahvast riide poolest õnnistanud.