REBASE-ISAND JÄLLE HÄDAS Istub jah Jänese-isand seal Aasa-preilna ja tema piigade seltsis veranda peal, popsutab oma sigarit ja on ise nii kole uhke olemisega, et oi-oi-oi. Laterdavad seal tühjast-tähjast, kõerutavad laulda ja klimberdavad kogunisti klaveripilligi - plikad muidugist-, viimaks Jänese-isandal aeg kääs minema akata. Jätab kõigiga jumalaga, marsib uhkelt justku mõni pritsimeeste pealik lasipuu juure, ronib oma ratsu selga ja kappab minema. Rebase-isand ei lausu esiotsa musta ega valget, muudku aga traavib edesi ja oiab suu päris kinni. Aga eks Jänese-isand muidugist aimab juba, et Vaderil miskit kurja plaanis, ja tal sellest natike kõhe olemine. Traaveldab siis Rebase-isand jah muudku edesi ja edesi, kuni viimaks jõuab ekkidevahelise tee peale, kust Aasa-preilna elupaika änam näha põlnd, ja siin kukkus Vader möllama. Rebis ja rapsis, neadis ja sajatas, turtsus ja aas ennast koguniste tagumistele jalgadele püsti. Eks tahtis Pungsilma selgast maha raputada. Aga samaäste oleks ta võind tahta oma varjust lahti saada. Iga kord, kui ennast küiru tõmmab, vautab Jänese-isand talle kannused külgedesse, ja nii see tants neil seal kõikse aeg käis. Rebase-isand lööb küined maasse, nii et muld lendab, ja kargab nii kõrgesse ja nii kärmeste õhku, et oleks peagu võind omaenda sabast kinni krapsata. Sedamoodi nad seal möllasid, kuni Vader viskab viimaks ennast äkiste maha ja akkab sella peal nii ägedast sinne-tänne keerutama, et puistabki viimaks Pungsilma turja pealt. Aga selleks aaks, kui Rebase-isand ennast jälle jalgadele jõudis aada, oli Pungsilm jo läind - silkas nigu võidusõidutraavel padrikusse varjule. Rebase-isand lippas talle küll järele ja jõudiski jo nii ligi, et Pungsilmal muud üle ei jäänd kui ühte puuõenusesse peitu pugeda. Aga õenus nii veike, et Rebase-isand sellest kohe kudagi läbi ei mahu. Ei jäänd muud üle, kui tuli pikale eita ja aru pidada, mis edesi ette võtta. Kui ta seal sedamoodi sirakil maas lösutab, ilmub Kalkunikull tiibasi plaksutades kohale. Nääb Rebase-isandat lösakil maas, laseb akatuseks silmad tast üle käia, selle järel saputab tiibasi, paneb pea viltu ja teatab justku iseendale: "Rebase-isandal toss väljas, mul nii kole kahju kohe." "Ei ole ma surnd midagist," kostab Rebase-isand. "Panin va Jänese-roju nääd sinne kinni ja sealt ma ta ükskord ka kätte saan, mingu või jõuludeni välja." Kui olid sedamoodi veel natukese aega pajatand, lepib Rebase-isand Kalkunikulli-ärraga kokku, et see senikaua õenust valvab, kuni Rebase-isand kerve järel ää käib. Lippabki Rebase-isand minema ja Kalkunikulli-ärra võtab õenuse juures valveammeti üle. Natukese aa järel, kui ümmerringi kõik vait ja vaga, trügib Jänese-isand õenuse ääre ligi ja üiab: "Rebase-isand! Hei, Rebase-isand!" Aga Rebase-isand läind ja vastamas põle kedagit. Nüid pistab Jänese-isand kiljuma, justku oleks äkiste ulluks läind, õikab: "Ää siis vasta, kui ei taha. Ma ju tean küll, et sa seal oled, aga mul ükstapuha. Tahtsin sulle ainult seda öölda, et ma oleks kangeste taht, et Kalkunikulli-ärra praegalt siin oleks!" Selle peale püiab Kalkunikulli-ärra Rebase-isanda äälega rääkida ja pärib: "Ja mida sul siis selle Kalkunikulli-ärra kääst vaja oleks?" "Ah ei midagit erilist, ainult seda tahtsin öölda, et siin õenuse sees on üks ilmatuma priske allikarva orav, miukest ma põle veel eluilmas näind. Mõtlesin, et kui Kalkunikulli-ärra siin juhtuks olema, oleks tal kindlaste kole ea meel, kui ta selle kätte saaks." "Ja kuda see Kalkunikulli-ärra siis sinne sisse pääseks?" pärib Kulli-isand. "See ju lihtsamast lihtsam. Teispool puud ju veel teine veikene ümmargune auguke olemas," seletab Jänese-isand. "Kui Kalkuni-ärra siin oleks, võiks ta seal valvata. Mina kihutaks selle oravaroju sealtkaudu välja." "Noh, eks kihuta ta siis välja," jääb Kalkunikulli-ärra nõusse. "Kihuta aga välja, küll mina selle eest oolt kannan, et Kalkunikulli-ärra ta sealt kätte saab." Kukubki Jänese-isand rabelema ja mürgeldama, justku tõemeeli kihutaks kedagit august välja, ja Kalkunikulli-ärra tormab teisele poole puud, et oravat kinni püida. Aga ega Jänese-isand seda aega kasutamata jätt, kargas volksti õenusest välja ja tuhatnelja kodu poole. |