JÄNESE - ISAND TÜSSAB ARMUTULT REBASE - ISANDAT
Ei kulunudki palju aega, kui Jänese-isand oli oma karvakasuka jälle tõrvast puhtaks rookind ja akkas endist viisi ümmerkaudu ringi kalpsama, vaata et veel upsakamaltki kui ennemalt. Aga paistis sedamoodi, et see lugu, kuda ta Tõrvajussiga maadles, oli ka naabrite kõrva ulatand. Vähemasti Aasa-preilna ja plikad olid sellest aisu ninasse saand, sest kui Pungsilm neile võerusele läks, nöökis Aasa-preilna teda selle eest ja plikad kah itsitasid mis irmus. Aga Jänese-isand - külm kui kala - laseb neil rahumeeli lõkerdada. Istub jah seal südamerahuga ega mõtlegi vasta vaielda, siis aga tõstab ühe jala üle teise, volksutab silmi ja kukub pajatama: "Preilnad, kui te ikke õigust teada tahate, siis see Rebase-isand oli ennevanaste ligi kolm aastakümmet mu isa ratsaobuseks, võib-olla et kauemgi, aga et kolmkümmend aastat, seda tean ma kindla peale." Ütleb sedasi, avaldab preilnadele lugupidamist - tonksab käpaga oma torukübarat - ja teeb minekut, ise uhke ja jäik justku ahjuroop. Järgmine pääv Rebase-isand Aasa-preilna juures võerusel, ja kui Vader akkab seal Jänese-isanda üle nalja eitma, teatavad Aasa-preilna ja plikad talle, mis Jänese-isand neile rääkind. Rebase-isand kiristab ambaid ja paistab õige apu näuga, aga kui ennast püsti aab ja minekule seab, ütleb: "Austatud preilnad, ma`i taha selle üle vaidlema akata, mis te mulle siin teatasite, aga seda ma igastahes kinnitan teile, et Pungsilm need oma sõnad veel alla saab neelama. Ja ma lasen tal need siinsamas paigas välja sülitada, et te seda oma silmaga nääksite ja kõrvaga kuuleksite." Nende sõnadega tegi Rebase-isand minekut. Kui ta suurteele jõudis, saputas sabalt kaste maha ja võttis suuna joonelt Pungsilma elupaiga peale. Kui kohale jõuab, Jänese-isand teda jo ees ootamas ja uks kõvaste kinni pandud. Rebase-isand kopib ukse pihta. Ei kippu ega kõppu. Kopib uueste. Ikke sama lugu. Kolgib veel üks kord, sedakorda kohe õige valjuste - plõmm! plõmm! Nüid üiab Jänese-isand kole nõrga ja jõuetu äälega: "Oled see sina, Rebase-isand? Ehk lääd ja kutsud mulle tohtreärra. See portulakk, mis ma täna ommiku sõin, tahab mu ää tappa. Ole kena mees, Rebase-isand, tee kähku." "Tulin sulle järele, Pungsilm," kostab Rebase-isand. Jänese-isand kurdab, et temal kole sant olemine, aga Rebase-isand käib muudku peale, et põle äda midagist. Sedasi nad seal arutavad ja vaidlevad. Viimaks Jänese-isand ütleb, et ei temast ikke jalgsi kõndijat küll ole. Aga Rebase-isand pakub, et tema valmis Pungsilma tassima. Kui Pungsilm pärib, kudamoodi ta seda teha mõtleb, kostab Rebase-isand, et käte peal muidugist. Aga Pungsilm leiab, et sedasi võib Vader ta ju maha pillata. Rebase-isand vasta, et ei pilla ühtigi. Pikapeale Jänese-isand minekuga nõus, kui Vader valmis teda oma turjal tassima. Rebase-isand vasta, et temal sadulgas olemas. Jänese-isand ädaldab veel, et ega ta ikke niisama sadulga peal püsi, kui pole valjasid, millest kinni oida. Rebase-isand kostab et küll leiab ka valjad. Ei saa Jänese-isanda tahtmised ikke veel otsa, ütleb, et ei tema usalda ilma silmaklappideta sõita, sest Rebase-isand võib ju tee peal iga viimase kui kännujuurika pärast perutama akata ja tema sadulgast maha kukutada. Rebase-isand ka silmaklappidega nõus. Nüid viimaks on Jänese-isand minekuga päri. Rebase-isand teatab veel, et tema on küll valmis Jänese-isandat änamjagu teed sõidutama, aga kui nad Aasa-preilna elupaiga ligidusse jõuavad, tuleb Pungsilmal ikke maha ronida ja ülejäänd teejupp oma jala peal astuda. Jänese-isand sellega nõus, ja Vader lippabki kodu sadulga ja valjaste järele. Jänese-isandal muidugist teada, mis näitusemäng Rebase-isandal
plaanis, ja tal juba otsus valmis, kuda Vaderit üle lüia. Kammib karva siledaks,
keerutab vurrusi ja lööb ennast äste vuhvi. Ädavaevalt saab sellega akkama, kui
Rebase-isand jo platsis, sadulgas selgas ja valjad peas, nääb üleüldse nii uhke välja
justku mõni sirkuse poni. Traavib ukse ette ja seisab seal maad kaapides ja suuraudu
närides nigu päris obune kohe. Ronib siis Jänese-isand talle selga, ja eks ratsutavadki
minema. Rebase-isandal silmaklapid peas, ei nää ta tahapoole mitte kui midagit, aga
varsti tunneb, et Jänese-isand justku kergitaks üht jalga. Aga tõeliselt ei teind see Jänese-isand kõikse aeg muud kui aga litsus jalaraudasi Vaderi külgedesse, ja kui nad Aasa-preili elupaiga ligidusse jõudsid, kus Jänese-isand pidi suksu sellast maha ronima ja kus Rebase-isand katsuski seisma jääda, vautas Pungsilm kannused äkitselt jälle Rebase-isanda ribikontidesse, nii et Vaderil ei jäänd muud üle kui aga edesi kapata. Kui päris maja juure jõudsid, kus Aasa-preilna ja plikad kõik veranda peal istusid, siis selle asemel, et värati ees seisma jääda, traavis Jänese-isand oma suksuga sealt otsejoones mööda ja kihutas kalopiga akuraat lasipuu juure. Seub seal oma traavle kinni, ise aga astub majasse sisse, annab seal plikadele terekätt, sätib enda istuma, pistab sigari suhu ja kukub pahvima, justku mõni linnaärra kohe. Ikke sedamoodi, et tõmmab iga natukese aa järel mahvi sisse ja laseb selle siis nina kaudu jälle justku pilve välja. Viimaks seab enese leentoolis mugavaste istuma ja teatab kõva äälega: "Kulla preilnad, kas ma ei öölnd teile, et Rebase-isand on ükskord meie vahmiili ratsaobuseks olnd? Praegalt põle ta küll änam oma kõikse paremas vormis, aga ma loodan, et oma kuu või paar saan teda ikke veel pruukida." Ütleb sedamoodi ja ise kukub kõkutama, plikad kihistavad kah kaasa ja Aasa-preilnagi kiidab, et vat kus ikke vahva ratsu, aga Rebase-isand lasipuu külles kõvaste kinni ega saa enda eaks sõnakestki kosta ega midagit ette võtta. |