Murdetekste.

VANA JUTT AEGNA SAARELT.(KIRDERANNIKUMURRE)

Pääsukene olnud ennemuiste inimene ja üks peremini ei ole ämmaga hästi korda saanud. Kui kord leiva tegemine käsil olnud ja ahi parajaste küdenud, siis ämm viskanud minija tehtud kapukad tulesse ja tahtnud leiva labidaga viäl lüia minija. Mini lipanud uksest välja lendu vurrr. Ämm lüönd labidaga tema sava lohki särrr. Mini jäänd siis kohe pääsukeseks, lohkise savaga ja laulab nüüd nenda:
Sibrin sabrin villad, teen ämmale kapukad. Ei saand ämma meelejärel, ämm viskas tulde särr. Vottas leiva labida, tahtas minu tabada. Loi sava lohki särr, mina lendu: uksest välja vurrr.

VANAD USUD JA VÕLUMINE.(SAARTE MURRE)

Sääre sadamas ootand ühe korra üks laeva täis mihi tuule järge. Paar (paara) päeva läind juba mööda, ikka veel tuul vastu. "Ooda ooda," itlend
üks mees teiste seast, "ma tahan katsuda, kas saab (ka) tuule eeks või mitte." Teised naerand selle üle. Mees läind metsa ning kadund sõnna ära. Üks tund teise järge läind mööda, ei meest ühtid, tulnd õhta käde, ikka pole veel meest näha. Teise oomigu lihab üks külamies obussi otsima ning lõvab (leiab) mihe metsast laksu vahelt. Et tuult eeks tiha sellepärast painutand mees eile ühe paraja pihla puu kõverasse ning löönd ladva kongsuga maa külge kinni. Ajand siis vaiaga (talbaga) puu keskelt lõhki ning isi tasapidi prau vahelt läbi ronima. Parajast saand mees poolest saadik läbi, siis pääsend puu ladu maa küljest lahti ning mees jäänd maa ning taeva vahele piigistusse. Küll ta üüdand ning teind äält, aga kedagid pole seda kuuland. Õnneks joudand külamees veel õigel ajal abi. Kas mees edespidi veel tuult pöörma läks, on teedmata.

EMIS JA HUNT.(LÄÄNEMURRE)

Emis tõngun põrsastega põllal ja hunt tuln sinna, than ühte põrsast omale saada. Emis vastu: laula, siis saad! ja ise hakkab koju poole põntsima. Hunt laulma: "Siga singu, ända üüri, nisa nilpi, kõrva lonti - anna vahest! Emis: ei, laula veel! Hunt uueste. Siga singu, ända üüri, nisa nilpi, kõrva lonti - noh, kas saab? Emis lasn va halli aga kuni õue väravani laulda, siis lipsan õue ja hunt jään põrsast ilma.

TÄNAMISE SÕNAD. (KESKMURRE)

Teised linnud rääkind iga kevade varese ees: Võeral maal väga hää ja kõiksugu hääd toitu süüa, miks sina ei tule senna. Vares vastand: Küll ma teinekord (sügise) tulen. Sügise läinud võerale maale aga pole tõsi olnud, mis teised rääkind; kange pala olnud ja sant elada, igaüks hakand haugutama: Kes sind enne siin näinud, nüüd tuled sa seia. Vares vihastanud, pöörand ümber ja ütelnud: Parem on oma maa hobuse sõnnik, kui võera maa peenike leib, ei ma ilmas enam tagasi tule.