Oli mets ja metsas talu,
talus elas vanataat,
püüdis metsajärvest kalu,
haris väikest põllumaad.
Elas nõnda juba kaua,
ei tal olnud naist, ei last.
Ise keetis, kattis laua,
pesuvee tõi allikast.
Taadil olid kukk ja kana,
valge kits ja tuvipaar,
laut ja hurtsik õige vana,
ait ja aida taga saar.
Saar ei olnud tavaline,
nagu metsas näeme neid:
oli sajaharuline,
pisioksi tuhandeid.
Samutigi väga kõrge
oli kummaline saar.
Oli juhtund kokkupõrge
pilvedega korda paar.
Selle saare tüves aga
elas haldjas imelik,
pika valge habemega,
nina suur ja kõverik.
Ega teda keegi näinud
päevavalgel iialgi,
ei ta tüvest väljas käinud
pimedatel öödelgi.
Ainult vahel enne koitu,
siis, kui udu kattis maad,
väljus muretsema toitu
habemega haldjataat.
Maitses liblekese rohtu,
mõne marjakese sõi,
valget õrna kasetohtu
mine tea miks koju tõi.
Sellest haldjast siiamaani
midagi ei teadnud taat -
ei ta muidu pidand plaani,
et saab saaretüvest paat.
Mõtles: "Ostan uue kirve,
raiun päeva, raiun paar,
raiun nädalagi terve -
viimaks ikka langeb saar.
Siis teen tüve sisse tule,
põleb õõnsaks tugev puu.
Tüvest tubli vene tuleb,
ladvast voolin tüüripuu.
Ülejäänud okstest aga
raiun sada sülda puid;
nende eest saan linnas raha,
ostan aeda mesipuid."-
Armastas see üksik vana
oma kukke, oma kana,
oma talu, metsa, vett,
üle kõige siiski mett. |
Taat siis reisi ette võttis:
sepalt uue kirve tõi,
vana saare juure tõttis,
terariista tüvve lõi.
Juba valgeid laaste langes
löökidest ju kajas laas…
Taat on tegevuses kanges,
mõtleb: "Peagi puu on maas!"
Äkki tüvest keegi hüüab
härdalt nagu silmavees:
"Miks mu eluaset püüad
hävitada, kulla mees?
Aastaid üle mitmesaja
kasvas puu ja varjas mind.
ära lõhu minu maja,
armas taat, ma palun sind!
Tean, et vastset paati vajad -
vana ei pea enam vett;
tean, et mesilinnu-majad
annaks sulle maitsvat mett.
Samutigi kalastada
ilma paadita ei saa.
Siiski palun halastada -
jäta puu veel ksvama!
selle tasuks sind ma orjan
kuniks elu antud sull',
metsast mesikärgi korjan -
neid ju küllalt nõlvakul;
kalad sulle koju kannan,
vili kasvab nagu sein,
loomadele toitu annan -
igaks talveks valmis hein."
Mõtleb taat ja istub maha,
pika piibu põske lööb,
viskab kirve aia taha.
Las nüüd rooste seda sööb!
Ei tal ole enam vaja
tunda muret, teha tööd -
vara täis on õu ja maja,
maga kasvõi päevad, ööd!…
Küllus kasvatab küll rasva,
aga kehast raugeb ramm,
jõud ei enam juurde kasva,
üha lõdvemaks jääb samm.
Jõukus taadi laisaks tegi,
laiskus nõrgaks muutis ta.
Asemelt ei tõusnud turi,
tõsta ta ei jõudnud kätt.
Lõpuks laiskusesse suri,
metsatalu vanaätt…
On veel mets, ja metsas maja,
aga majast puudub taat.
Tühjas tares tuulekaja,
järve kaldal lagund paat…
|