LUGU KAHEST AJALEHEPOISIST
Muinaslooline jõulujutt. A. Kitzberg

Väikestele sõpradele, kes maal elavad, on mul kõigepealt tarvis ütelda, et linnas, kus ajaleht ilmub, seal ei too isa ajalehte ise vallamajast ära – seal saadetakse lehed poisikestega koju kätte.

Väikene Märt ajas enese voodis istukile.Ta põsed punetasid ja olid palavad, ta oli haige. "Ema" ütles ta suure vaevaga, "nüüd pean ma minema. Kojamehe Priidu tahtis juba ammugi "Postimehe" kandjaks hakata. Kui mind nüüd seal ei ole, siis annavad nad lehekandmise ameti temale, sest neil on kandjat vaja. Ja täna on jõuluõhtu, kaupmees Kuusik ja kaupmees Nurk lubasid mulle kumbki kümme kopikat anda, ja Juhansoni emand pätsi saia.

Ema kuivatas rutuga paar pisarat silmast ja kummardas haige poisi üle; tema süda oli väga raske ja kurb.

"Mäidukene," ütles ta õrnalt ja seadis poja jälle pikali, "jää täna rahulikult voodisse. Väljas on külm, ja vinge tuul lõõtsub. Sa oleksid juba eile ja üleeile pidanud koju jääma! Kes sulle on midagi anda lubanud, küll need annavad peale jõulugi."

Ema silmist voolasid palavad pisarad.

"Mõned kutsuvad mu ka tuppa ja näitavad mulle jõulupuud," algas poiss jälle. "Muidu ei saa ma ju jõulupuud sugugi näha. Pea ei valutagi enam suurt ja kurk ei ole ka enam valus. Kui sa mulle oma suure rätiku annad, siis võin ma küll minna. Minul . . ."

Kaugemale ta ei saanud, kange köhahoog tuli. Kui see möödas oli, ütles ta väsinult: "Ema, mine sina . . ."Postimeest" kandma. . . .Kui sa . . .ütled, et . . .mina haige olen, . . .siis annavad . . .sinule saia . . .ja raha. Mine, . . .ema . . mine!"palus poisike rahutult, kui ema viivitas. Siis tuli jälle köhahoog ja raskem kui enne. Värisevate kätega sidus ema enesele rätiku ümber.

"Ma lähen juba, Mäidukene," vaigistas ta, aga süda oli temal hirmu täis. "Jää aga sina vagusi voodisse, muidu ei saa sa enam sugugi terveks!" Nende sõnadega läks ta minema.

Lumi vuhises läbi uulitsate ja gaasituled loitsid tuule käes. Kui ema trükikoja juurde jõudis, kust lehed välja antakse, olid viimased lehekandjad poisikesed ära läinud ja uksi taheti juba kinni panna.

"Andke mulle Märdi "Postimehed" palus ta. "Poiss on haige ja ei saa ise tulla!"

"Kuidas nõnda," vastati talle imeks pannes. "Märt oli ometi poole tunni eest siin, priske ja terve mees ja sai lehed juba kätte. Üks teine poisike oli veel temaga kaasas."

Seal õhkas ema raskesti ja ütles kurvalt: "See oli siis küll kojamehe Priidu, ja see saab nüüd kõik head asjad omale, mis minu poiss oleks saanud!"

Kurvalt läks ta kodu poole; poodide aknad olid veel valgustatud, nende peale oli kõiksuguseid ilusaid ja häid asju näha pandud: pildiraamatuid, piparkooke, pähkleid ja õunu, kõike, mis laste südametele rõõmu teeb. Inimesed tõttasid veel rutuga läbi uulitsate, pakid ja kastikesed kaenla all ja käe otsas, nad viisid asju koju, millega omastele rõõmu valmistada. Tema ei võinud oma Mäidule midagi osta, sest viimane kopik oli ära läinud natukese puude ja leiva eest. "Küll olen ma õnnetu ja kehv!" õhkas ta.

Kodus leidis ta Märdi palavikust hõõguvate silmadega voodis istumas. Ta oli käed kokku pannud ja luges:

"Sa püha Jõululapsuke,
Kes tulid meile, lastele,
Eeskujuks, aita ise seks,
Et saaksime su sarnaseks!"

Aga oma ema ei tundnud ta enam ära, sest haigus oli väga raske. Siis nuttis ema, et süda tahtis lõhkeda.

"Armas Jumal," palus ta suure murega südames, "anna mulle andeks! Ma ei taha iialgi enam nuriseda; tee aga mu Märdikene terveks!"

Mõlemad poisikesed, kes Märdi "Postimehed olid ära toonud, sammusid rõõmsasti läbi lume, aga kojamehe Priidu ei olnud neist kumbki.

"Rõõm," ütles neist vähem, "võta aga ajalehed kaenla alla, suurt taskut tuleb meil paremate asjade jaoks vaja."

"Seda ma juba tegingi," ütles see. "Sina ometi tead neid kohti, kus meil lehti ära anda on?"

"Miks ma ei tea," vastas Rahu, "mina käisin ju iga õhtu Märdiga kaasas. Mineval nädalal oleks ta peaaegu postijaama äkilise trepi peale maha kukkunud, kui ma teda ei oleks pidanud, ja kui lihuniku suur koer teda kiskuda tahtis, hirmutasin ma selle ka minema."

"Kus me siis nüüd lehe kõigepealt peame ära andma?" küsis Rõõm jälle.

"Siin Juhansonide juures," ütles Rahu, "siis saab kohe hea hakatus." Nad helistasid. "Tule aga tuppa!" hüüdis Juhansoni proua. "Kuusepuul põlevad parajasti küünlad, saad ka seda näha!" Tema ei teadnud, et neid kaks oli.

Rõõm ja Rahu astusid jõulupuu tuppa. Korraga põlesid küünlad nõnda valgelt, et kõik see suur tuba kui päikesepaistet täis oli; klaaskuulikesed puu otsas puutusid kokku ja helisesid maheda helinaga kui kellukesed, ja kõikide südamed lõid rõõmsaks kui oleks õnn tuppa astunud. Väikene Anna seisis puu ees ja ütles oma jõulusalmi:

"Kaks inglit vaikselt tuppa tulid,
ja ükski silm ei näinud neid.
Nad jõulupuu ees palvet tegid,
ja tervitasid lahkelt meid!"

Lugemise lõpetanud, jooksis ta ajalehepoiste juurde ja pistis kummalegi suure meesaia pihku; Prits tuli ja tõi rõõmule ilusa suure muna; kui selle veerema lasksid, siis laulis see nagu orel; Ants tõi Rahule oma jänese, kui seda alt lõõtsast pigistasid, tegi ta kääks!" Väike Paul tuli vudides ja ütles "se – eh!" – veel ei mõistnud ta ütelda – ja pistis kaks tinasoldatit ajalehepoisi taskusse; ema tuli ja valas suure kuhjaga taldriku täie õunu, pähkleid ja kompvekke ka sinna taskusse, ja isa andis kummalegi poisile kahekümnekopikalise hõberaha.

"Kes seal toas on?" küsis vanaema väriseva häälega nurgast; tema ei võinud kõike seda jõuluhiilgust enam näha, tema silmavalgus oli kustunud.

"Minul on, nagu oleks taevainglikesed lähedal."

"Ajalehepoisid on siin, vanaema," vastas Ants.

Rõõm ja Rahu pidid vanaema juurde minema. See silitas oma kuivetunud kätega poisikeste päid ja õitsevaid palgeid ega tahtnud enam oma käsi ära võttagi, nõnda armas oli temal neid paitada; siis tõi ta paari pehmeid, sooje kindaid ja sukki ja kinkis poistele; need oli ta ise kudunud.

"Rahu," ütles Rõõm õues õnnelikult, "tasku on juba pooleldi täis."

"Väga hea, et sa mulle appi tulid," ütles Rahu rõõmsalt. Aga siin elab vana Pipar, see on igakord kuri ja sõimab Märti, kui see natuke hiljaks jääb; tema on õel mees ja ihnus, ma päris kardan sisse minna; aga kui sina temale otsa vaatad . . ."

Rõõm koputas; keegi ei vastanud. Ta tegi ukse lahti ja astus tuppa. Ah, siin ei olnud sugugi jõulude moodi; tuba oli külm ja pime, ja vana Pipar istus jumala üksi nukralt nurgas, sest tema ei armastanud kedagi ja teda ei armastanud ka keegi.

"Pane leht laua peale ja mine! Mis sa veel vahid?" tõreles ta.

Seal vaatas Rõõm temale otsa. Isand Pipar äigas käega üle silmade ja haaras sealt kinni, kus süda seisab; see peksis nii valjusti ja rõõmsalt, nagu oleks tema enese äraunustatud lapsepõlv ja jõulurõõm teda teretanud. Ta võttis rahakukru ja andis Rõõmule kõva rubla.

"Rahu" ütles Rõõm seltsilisele, "läki ruttu minema, muidu võtab ta oma anni veel tagasi."

Aga juba isand Pipar hüüdiski: "Kuule, väike mees!"

Mõlemad poisid ei kohkunud sugugi vähe. Aga mis see aitas, Rõõm pidi tagasi minema. Kuid vanamees ei küsinud sugugi raha tagasi, vaid oli väga lahke.

"Kus sa siis elad, poisu?" küsis ta.

"Soola uulitsas nr.7," vastas Rõõm.

"Kas isa alles elab?" – "Ei enam!" – "Kas ema on vaene?" – "Väga, väga vaene," kinnitas Rõõm.

"Ma saadan temale peale pühi puid, ja kui sa lehte tood, pead sa iga kord võileiva saama."

Vanamees läks tuppa tagasi: korraga oli tema süda heldeks läinud. Ah, ja kuidas olid ajalehepoisid rõõmsad!

Mitmel pool pisteti poistele kas paar kopikat raha pihku ehk mõni õun või peotäis pähkleid tasku.

Viimane leht oli neil vana Kulla juures ära anda. Isand ja emand Kuld, vana abilelupaar, istusid kahekesi, nagu kaks vana kurge põleva jõulupuu ees ja vesi oli neil silmas, sest nende lapsed olid kõik kas surnud ehk pesast välja lennanud ja kaugel. Kui uksekell kõlises, ütles vana Kuld: "Ema, mine vaata, – kui see ajalehepoiss on, siis too ta tuppa! Jõulud ilma lasteta ei ole kellegi jõulud."

Kulla emanda nägu hiilgas, kui ta poistega tuppa tuli ja vana Kuld ei teadnud heameele pärast mis teha.

"Istuge, lapsed, istuge! ütles ta. "Te olete küll vist päris ära külmanud? Ema, too neile natuke süüa ja klaas sooja teed."

Emand Kuld tuli juba kõigega. Nüüd oli poistel põli. Mida nad ei jaksanud süüa, selle pakkis emand Kuld kõik korvi sisse: saia, liha, vorsti, kooki ja muid häid asju; selle pidid nad kaasa võtma ja korvi teinekord tagasi tooma.

"Ema," ütles vana Kuld lõpmata heas tujus ja pani pika varrega piibu põlema. "Nüüd on mul päris jõulud. Kas see ei ole vaese Pesu – Liisu Martin Soola uulitsast, see teine? Kanname õige selle vaese poisi eest vähe hoolt, tükk riiet sooja kuue ja pükste jaoks kuluks sellele õige ära."

Kas arvate, et emand Kuld "ei" ütles?

Lehti nüüd poisikestel enam ei olnud, aga selle eest oli neil muud kraami, nõnda et neil õige kanda andis, enne kui nad soola uulitsasse said.

"Oota üks silmapilk," ütles Rõõm, pani oma korvi maha ja kadus. Vähe aja pärast tuli ta pisikese kähara jõulupuuga tagasi. "Selle sain ma turult ainult hea sõna eest," seletas ta. "Küünlad sain poest."

Rahu ja Rõõm piilusid läbi Pesu – Liisa akna. Märt oli voodis pikali maas ja magas, aga tema hingas raskesti ja tema näokene hõõgas. Ema istus voodi ees, aga tema silmad olid kui tööväsimuse pärast kinni vajunud.

Nüüd pugesid poisikesed tuppa, ehtisid suure rutuga puu ja süütasid küünlad põlema, kingitused panid kõik puu alla laua peale. Siis puudutasid nad Märti sõrmega. Seal lahkus palavik poisikesest, ja armsad unenäod heljusid tema vaimu ees, ta avas silmad ja nägi enese üle kaht lahket ingli peakest, kes temale armsasti otsa vaatasid; imeline läige täitis viletsat kambrikest.

Mäidu hõõrus silmi ja ajas end istukile. Inglid kadusid ja nendega see imeline läige.

"Ema, ema!" hüüdis ta erutatult. "Mina nägin jõuluinglikesi!"

Ema ärkas kohkunult üles.

"Mäidukene, heida maha!" vaigistas ta. "Sa nägid und!"

Seal nägi ta jõulupuud ja kõiki neid kingitusi. Kohkunullt ja rõõmsa imestelemisega pani ta oma käed kokku.

"Märdikene," ütles ta väriseva häälega, "jõuluinglid või nende asemel head inimesed on tõsti siin käinud ja meid meie viletsuses aidanud.

Jumalale au, tänu ja kiitust!

J. Henno "Laste Jõuluraamat", Tallinn "Kodutrükk" 1993, lk.18.