REBASE-ISAND HAISTAB KÕRBELÕHNA Metsa veeres elas talumees. Pidas teine põldu, kasvatas sigu, kanasi ja parte. Ükspäe märkab: üks siga karjast kadund. Ei lausu sõnakestki. Järgmine kord leiab, et juba teine kana läind. Ei tee mees nüidki asjast suuremat nummert. Kolmandamal pääval jo part puudu. "Tohoh tonti, mis see`s peaks tähendama!" saab mehel süda täis. Peab siis natukese aru ja otsustab: sean õige kratile lõksu ülesse. Eks talitabki sedaviisi, aga söödaks paneb lõksu seapõrsa. Lääb ommiku asja uurima, nääb: lõksus põle kedagist, aga maa ümmerringi puha jälgesi täis. "Vaata aga vaata," ütleb, "või et Rebase-isand ise nuuskimas käind. Selle jäljed ju teada ja tunda." Võtab siis seapõrsa lõksust välja ja paneb kana asemele. Järgmine ommik lääb jälle kaema ja nääb: Rein lõksus. Kössitab seal, mõned kanasuled veel saba all, ja nääb õige ale ja alandlik välja. Talumees eidab pilgu sulgedele ja ütleb: "See on sust tark tegu küll, et sa enesele pehme küllealuse kaasa oled võtt. Muidu oleks sul tulnd kõva asemega leppida." Rebase-isand kole alandlik ja viisakas. Anub: "Kulla peremees, ehk lased mu nüid siit välla? Näh, juhtus sedasi, et jäin öösi tantsupeolt tulekuga natukese ilja peale ja tee viis siit mööda. Äkki kuulen: kanad kaagutavad ja rapsivad tiibadega mis kole. Mõtlesin, et vaatan õige järele, kes vai mis. Nigu sisse sain, nii tibu viuhti välla. Aga selle asjanduse uks siin kolkste kinni ja, näh, siin ma nüid kükitan ja olen." "Kui see tibu praegast veel piuksu teeks, oleks sul vist irm nahkas küll," ütleb peremees. "Ei tea mispärast?" imestab Rebase-isand. "Eks ikke sellepärast, et ta sul ju nii ligidal," vastab talumees. Võtab siis nööri ja tõmmab sellega Rebase-isanda jalad kammitsasse. Viskab Vaderi õlale, viib kodu ja riputab seina peale naela otsa rippuma. Käsib eidel teda seni valvata, kuni ta ise põllult tagasi tuleb. Eit lüdib erneid ja oiab ühe silma ikke Vaderi peal. Aegajuti käib veel moorpraadi segamas, siis aga asub uueste erneste kallale. Natukese aa järel teeb Vader seina peal suu lahti, ütleb eidele: "Sul paistab neid erneid seal õige suur unnik olema." "Jätkub neid jah, kostab eit. "Unnik siin ja teine veel tulemas. Vahmiil suur ja suid palju. Ilmatuma ulk lääb neid ikke ülesse küll." "Aga kui sa mu siit naela otsast alla võtaks ja nöörid lahti päästaks, võiks ma sulle ju abiks tulla," pakub Rebase-isand. "Sina saaksid senikaua lõunat vaaritada. Kui kõik valmis, võid mu uueste kinni siduda ja seina peale tagasi riputada." Eit raputab Rebase-isanda jutu peale küll pead, aga ise jääb mõtlema: sedasi lääks asjad kiiremalt küll. Rebase-isand muudku keelitab ja mangub ja jutt teisel nii mahe ja libe, et eit peab tunnistama: põle see Vader nii ull ühti, kui tast räägitakse. Eks võtabki viimaks Rebase-isanda seinalt maha ja päästab nööridest lahti. Vader kukub kohe kibekähku erneid lüdima, aga ühe silmaga piilub ikke eite, see jälle Vaderit. Eit käib vahepeal moorpraadi kaemas, Vader aga igistab erneste kallal. Käib eit muidki asjatalitusi õiendamas, Vader ikke vagurast töö kallal. Nii see asi neil seal käis, kuni Rebase-isandal viimaks lüdimisest isu täis. Leidis, et nüid paras aeg kääs - ja viuh ukse poole. Aga eit oli kärmem, lõi ukse prauh kinni ja kukkus vaderit klopitsaga taga aama. Tegi Vaderi olemise nii kibedaks, et sel muud üle ei jäänd kui ahju otsa karata. Aga juhtus sedasi, et ta ülesse karates moorpoti ümmer lõi ja eide jalad ää kõrvetas. Eit kiljuma, Vader aga kasutas juhust ja kadus nigu tuul. Peremees tuleb sulasega kodu lõunale ja kui nääb, et põlegi midagit amba alla panna, lääb tüli lahti. Mees lõugab ja räuskab mis kole, eit aga muudku nutab ja tönnib. Eks viimaks saab temagi kannatus otsa - akkab mehele vasta raiuma. Et mispärast vanamees Vaderile jo siis otsa peale ei teind, kui ta temal peus oli? Mispärast oli vaja teda taresse tassida, kus see oma tükka sai teha, lõunasöögi mokka panna ja eide jalad ää kõrvetada? Ei oska mees selle jutu peale musta ega valget kosta, jätab eide lõugu lõksutama ja seab sammud jälle põllu poole, kõht tühi ja ing sappi täis. Kõnnib karjamaa serva ja võtab seal tara peal istet. Tuju nii sant, et põle änam õiget tahtmist mikski. Oli ju teda suisa ninapide veetud ja narriks tehtud! Natukese maad eemal künka otsas oli Jänese-isanda eluase. Pungsilm nääb, et talumees õige nukra olekuga, iilib talle ligi, pueb põesastest välja ja pärib, mis mehel viga. Talumees räägib oma loo ää. Jänese-isand irnub selle peale nii, et vats vabiseb. "Põleks uskundki, et va Vader nii akkaja sell on. Aga põle viga, selle asja aame korda. Võtan talt paar kraadi kuraasi maha, ongi teine must tükk aega eemale oidand. Seda oli karta jah, et ta vahepeal ikke mõne uue krutski välja aub." Pärib siis Jänese-isand talumehe kääst, palju see pakub, kui ta Vaderile selle tembu eest sutike õpetust annab. Talumees vastab, et siis laseks ta Jänese-isandal oma põllul kepsu lüia ja nii palju kapsast näksida kui süda lustib. "Aga ega sa koeri mu kallale ässita?" pärib Jänese-isand. "Ei ässita," vastab mees. "Noh, siis on kaup koos." Eks akkabki Jänese-isand nüid aru pidama, kuda Vaderit lõksu meelitada. Ütleb siis talumehele, et sel vaja talle mõned kanapugud muretseda. Pugud kääs, lippab Jänese-isand kodu, võtab nurgast kepi ja pauna, pistab pugud pauna ja lääb patseerima. Ei saa veel suuremat kõndida, kui nääb - Rebase-isand kannul. Nuhib teine ninaga õhku, pea endal kuklas justku pimedal obusel, ja muudku aga sörgib sabas. Jänese-isand õikab ja pärib, kuhu Vaderil minek. Rebase-isand kostab, et õite mitte kuhugi, patseerivat lihtsalt niisammute ajaviiteks ringi. Aga kuhu Jänese-isand ise kepi ja paunaga tõttab? Jänese-isand kostab, et otsib kedagit, kes aitaks tal eina varju alla tassida. Asjad nüid kõik selgeks räägitud, aga ega Rebase-isand veel maha jää, muudku aga tiirutab ringiratast ja nuhutab õhku. "Löö või maha, aga justku kanapugude järele lehkaks," teatab Rein viimaks. "Täieste võimalik, Rebase-isand, sest siin kotis on mul justament kanapugud." Kui Rebase-isand seda kuuleb, akkab tal suu vett tilkuma, sest Reinu meelest põle paremat asja ilmas olemaski. "Palju sul, Jänese-isand, neid seal on?" "Midagit üheksa või üheteistkümne ringis." "Ja misasja sa nendega peale akkad?" "Annan sellele, kes aitab mul eina varju alla toimetada." See uudis paneb Rebase-isanda päris kepsu lööma. "Näita aga seie, kus see ein sul on? Mina olen selle töö peale justament see õige mees!" Jänese-isand keerabki otsa ringi ja akkab kodu poole astuma. Vader sörgib sabas ja oiab kõikse aeg ikke selle külle peale, kus paun pugudega. Katsub pauna sissegi piiluda, aga Jänes-isand kole valvas: "Vahi siis, kui töö tehtud - põle siin enne miskit kõeritamist." Eks jõuavadki viimaks einaunniku juure. Rein pärima, et mida Jänese-isand siukse portsjoni kuiva einaga peale mõtleb akata. "Üksjagu lääb lehmale, muist aluskoti jauks," kostab Jänese-isand. Nii nad seal sutike aega arutasid, siis aarab Rebase-isand suure angutäie eina turjale ja akkab künkast ülesse astuma. Jänese-isand aga võtab taskust tuletaela ja kukub eina sees tuld taguma. "Mis imelik ääl see siuke on?" pärib Rein. "Kilk kiuksub, mis muud," kostab Jänese-isand. Varsti akkab ein Reinu seljas jo pragisema. "Ja mis see nüid peaks olema?" pärib Rebase-isand. "Ah, eks tirtsud vist sirtsuvad." Rebase-isand komberdab oma taakamiga edesi. "Justku kõrbelõhna tuleks," teatab ta varsti. "Mis see muud, kui et keski põletab kuskil alet," rahustab Jänese-isand. "Kole kuum akkab," kurdab Rein natukese aa pärast. "No mudugist, ilm jo täna õige soe," kostab Jänese-isand. Varsti ein Rebase-isanda seljas puha leekides. Vader kiljatab ja viskab oma taaga kus seda ja teist. Püherdab ja keerutab maas, üppab ja kargab, aga ei sest miskit kasu. Viimaks võtab kätte ja lidub tulistvalu jõe ääre. Jõgi ta inge päästiski. Aga karv turjalt puha kärssand ja nahk kõrbend. Ilus kasukas mokas mis mokas. Seda siis ta sai selle tasuks, et talumehe tagant vargil käis ja ullupööra pagedes moorpoti ümmer aas, selle asemel et parajat aega oodata ja rahumeeli ukse kaudu minema iilida. Oleks ta sedamoodi tallitand, oleks ta oma naha ja au pääst. |