KOOLI MUUSEUMIS
Harri Jõgisalu

Kolmanda klassi lapsed läksid vaatama, kuidas vanasti koolis käidi. Muuseumi ühte tuppa on välja pandud kõik ennemuistsed kooliasjad: pikk pink, mille taha mahub neli last kõrvuti istuma; puu peal varnas koolitüdruku jakk ja nii pikk seelik, et ulatub kandu; pisike pastlapaar, kooli- ja leivakotid, piimalähker, poolikust vikatist tehtud uisud. Seina peal ripub maakaart ja nurgas on harmoonium. Internaati vanasti ei olnud. Magati klassitoa põrandal õlgkoti peal. Leib oli igal lapsel oma märsi ja silk oma karbi sees. Aga koolimaja oli samasugune madal ja hämar nagu tolleaegsed talutaredki. Maal algas kool alles siis, kui kõik sügisesed põllutööd olid tehtud. Karjased tulid kooli koguni pärast loomade lautajäämist, nii oktoobri lõpus. Seda kõike teadis Rein, kes käis juba kuuendas klassis, hästi, sest oli juba ajalugu õppinud. Ta lisas veel, et külakoolis käidi ainult kolm talve, siis oligi kool läbi.
"Kolm talve?" imestasid lapsed.
"Jah, kevadel oleksite teiegi kooli lõpetanud!"
"Kolme klassiga ei võeta kusagil tööle!" protesteerisid poisid.
"Mõisnik oma sulasele rohkem haridust ei lubanud," vastas Rein.
Edasi oli juttu sellest, kuidas vanas koolis õpiti. Igal lapsel oli väike puuraamiga tahvel. Sellele kirjutati ja lahendati koduseid arvutusülesandeid. Kirjutati krihvliga. Rein võttis pulgakese, krihvli, ja tõmbas tahvlile.
"Kriips!" tegi tahvel. Siis Rein kirjutas "III klass" ja kõik kuulsid: krihva-krihva-krihva.
"Proovige teie ka!" Lapsed käisid kordamööda kirjutamas.
"Vihikud tulid hiljem. Neisse kirjutati ainult ilukirja."
Rein laskis vihikud ringi käia.
"Kiri on küll ilus," leidsid kõik.
"Lapsed õppisid väga hoolsasti ja ilus käekiri on alati suures aus olnud!"
Endiseaegsete õpikute hulgast näitas Rein kõige vanemaid.
"See maateaduse ehk geograafia raamat on rohkem kui sada aastat vana."
"Sada aastat?!" pidid lapsed jälle imestama.
"Aastaarv näitab." Rein luges raamatust mõne lause. See oli nii naljakas, et ei osanud järelegi ütelda. Praeguste õpikute keel on hoopis teistsugune.
"Kuidas need raaamatud nii kaua on seisnud?" tahtis Mart teada.
"Päris õige küsimus. Mõne lapse käes ei taha õpik üht aastatki vastu pidada…" Rein rohkem ei ütelnud, niigi oli arusaadav, kelle kohta see käis. Hetke pärast ta jätkas:
"Raamatuid on meie esivanemad väga kalliks pidanud. Raamat oli ainukeseks tarkuseallikaks ja keegi ei käinud temaga hooletult ringi. Küllap sellepärast ongi õpikud meie päevini alles hoitud." Lapsed vaatasid veel kaua raamatuid, millest olid õppinud nende vanavanaemad ja -isad.

Täheke,1971/ 2.