KALLIS KOTUS
Andres Rennit
( Tarvastu keelemurdes)

Mu meelen kuldne kodukotus,
ma sageste näe und veel sest,
kos õndsa esä kallis katus
mu varjas, väikest latsekest.

Mäest alla mööda kopli veere
sääl pal’lajalu paterdi,
siss ringi üle Ridassaare,
kaits peokest täis lillesi.

Nii Piirikesemäele lätsi,
kos küla latse kiiksive;
kos Märt ja Maiu, Ainu, Atsi
mu kaugelt joba hõiksive.

Sääl pidu, pillerkaari teime,
ja lohun laia kivi pääl
võileiba, kamakäkku seime,
mis ristiema jagas sääl.

Kos vahest ka veel ikke saime,
kui pajupill meil katki läits
ehk varba vastu kivi leime
või karmani seest kat’te väits…

Nüüd kadund!… Igaveste minnu
nee armsa aja ammugi.
Me, latse, nagu essind linnu
kik ilma laanen laiali.

Ka lohk ja saar saand teisemase
ja mäge muutnu hoolsa käe
ning koplise om kasvand kase…
kuid mälestus ei meelest läe.

Meie kiisul kriimud silmad. - Tln.: Eesti Raamat, 1985. - Lk. 54.