Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune
kivike, mis annab
inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega
targalt talitada.
Sinna on juba lõpmatu hulk aega tagasi, kui olin
karjapoiss ja minul oli
naabriks karjapoiss Junts. Tema kõneles, et oli leidnud
kord tõelise
kaarnakivi.
See lugu sündinud nõnda.
Karjamaa lähedalt, kõrgelt männiladvalt leidnud Junts
kaarnapesa. Junts oli
kuulnud, et kaaren vahel munade asemel pessa munasarnase
kaarnakivikese on munenud, mis kõik su soovid täidab.
Seda kivikest
lootnud nüüd ka Junts enesele.
Aga ega kaarnakivikest või otsekohe pesast välja võtta.
Selle peab võtma
just pärast haudumist. Roninud siis Junts pesa vaatama.
Sääl olnud kolm
muna, üks neist teistest raskem. Hõõrunud Junts seda
kivikest peos ja
mõtelnud, et tuleks mulle nüüd ette kadunud
püksinööp, ja juba olnudki
pükstel uus nööp ees. Siis olnud Juntsil selge, et tegu
oli tõelise kaarnakiviga.
Junts rõõmustanud väga ja viinud kivi emale ja öelnud,
et see pole päris
küps kaarnakivi. Sellega saavat vaid väikesi asju teha.
Siis võtnud ema
kivikese peo peale, hõõrunud seda ja lausunud:
"Kivike, kivike, anna
ühe korraga kõik, mis sa anda võid, siis jätame su
rahule."
Kohe ilmunudki emale pihku paar peotäit kuldraha, kivike
aga kadunud
ära, nagu poleks teda olnudki.