JÄNESE - ISANDA RAHAPADA Rebase-isand trehvab tee peal Jänese-isandat. Pärivad teineteise vahmiili ja tervise järele, puhuvad maast ja ilmast, ise aga lasevad traavi edesi. Rebase-isand kuuleb, et Pungsilma taskus justku kõliseks midagist. Ütleb: "Kui ma`i eksi, Jänese-isand, siis oleks justku raha kõlinat kuulda?" "Ooh, paljukest seda ikke," teeb Jänese-isand ükskõikse näu. "Natuke peent puru ainumalt - sai igaks juhtumiseks kaasa võetud." Ütleb sedasi ja laub lagedale peutäie dollarisi ja peenemat puru veel pealekauba - kõik puha tuliuued. Kiiskasid teised päikse kääs nii eredaste, et võttis päris silmad kirjuks. "Sa eldus küll!" ahhetab Rebase-isand. "Nii palju raha põle ma änam sest saati näind, kui läind aastal oma meloonid maha müisin. Kas sa ei karda, et mõni su maha lööb ja selle kraamiga vehkat teeb?" "Oh, mul seda puru jätkub," kostab Jänese-isand. "Kust, kirevase päralt, sa nii palju seda uut raha said?" ei anna Rebase-isanda ing rahu. "Eks ikke sealt, kus seda tehakse, ikke sealt," kostab Jänese-isand. See jutt võtab Rebase-isanda päris tummaks, jääb teine teepeenrale seisma, endal õige juhmakas nägu peas. "Ja kuskohas seda siis tehakse?" "Ükskord ühes, teinekord jällegi teises paigas," kostab Jänese-isand. "Sul, Rebase-isand, tuleb samamoodi teha, nigu mina teen - tuleb silmad lahti oida." "Püha ristike, Jänese-isand! Eks räägi siis ommetegi, kudamoodi ma selle paiga ülesse leian?" Mangub ja nurub teine mis kole, aga Jänese-isand vaatab talle karmi näuga otsa, justku kahtlustaks midagist. Istub siis teepeenrale maha ja akkab oma konkskepiga liivas sirgeldama. Viimaks ütleb: "Noh, eakene küll, oletame, et ma räägin sulle. Aga sina lääd ju seda tervele ilmale kellama, ja siis oleme kõigest ilma." Rebase-isand tõutab ja vannub, et ei tema räägi ühelegi ingele. "Noh, siis saad sa, Rebase-isand, seda varsti teada. Ei ole sul vaja muud teha, kui oodata ja vaadata, kuni mööda teed mõni vanker tuleb. Kui õige ligidalt vaatad, nääd, et vankrel on kaks esimest ja kaks tagumist ratast. Veel nääd sa, et esimesed rattad on natukese veiksemad kui tagumised. Noh, kui need rattad nähtud, mis sa arvad, mis sa siis veel ootama peaksid?" Rebase-isand mõtleb ja mõtleb, aga ei mõtle ta midagit tarka välla, raputab ainult pead: "Häh, ei oska mina siin midagit oletada ega arvata." Jänese-isand teeb näu, justku oleks tal kole kahju, et Rebase-isand nisuke puupea on. "Kui sa rattaid nääd, pead ootama, kuni suur ratas veikse kätte saab. Seda peaksid sa ju ommetegi taipama?" "Sedasi see asi paistab jah," jääb Rebase-isand nõusse. "Noh, ja kui sa nüid tead, et suur ratas ükskord veikse ratta kätte saab ja kokku puutudes nende vahelt tuliuus raha välla kukub, - mis sa arvad, mis sa siis tegema peaks?" Rebase-isand mõtleb ja mõtleb, aga ei oska ta vaene pea nüidki midagit oletada ega arvata. Jänese-isandal jo õige vaevatud nägu peas, Paistab, justku akkaks tema kannatus otsa saama, viimaks ütleb:"Võid maha istuda ja lasta vankrel mööda minna, kui leiad, et sul seda tuliuut raha vaja põle. Aga kui raha tahad, tuleb sul vankre taga kõndida ja vaadata, milla tagumised rattad esimestele järele jõuavad. Pead valmis olema, kui raha kukkuma akkab." Nüid paistis, et Rebase-isand akkas asjast jo tolku saama. Ajas eameelest koguniste ambadki irevile. Jänese-isand ütleb veel: "Järgmine kord, Rebase-isand, kui nääd mõnd vankert mööda minemas ja sul endal põle raha änam vaja, siis õika mind platsi, sest ega mul seda kõlisevat just liiast kah põle ega saagi olema." Eks kuulevadki varsti vankre kolinat. "Noh, Rebase-isand," ütles Jänes. "Ütle nüid kohe, kui sul põle tahtmist vankre järel kõndida, sest siis lään ma ise." Rebase-isand justku kõheleb veel: "Mine tea, ehk on rattad jo ammuilma kokku käind?" "Põle mul aega suga vaielda," kostab Jänese-isand. "Kui sa minna ei kavatse, siis ütle." Rebase-isand naeratab äbelikult: "Eks ma vist ikke kõnnin väheke ja vaatan, kuda need rattad käivad." Jänese-isand soovib Rebase-isandale ead õnne ja lääb oma teed. Aga ega ta kaugele läind - parasjagu nii kaugele, et sai Rebase-isandat eemalt silmas pidada. Künka otsast vaatab tagasi ja nääb, kuda Rebase-isand vankre järel sörgib. Jänese-isandal oma tembust nii ea meel, et viskab enda sinnesamasse rohu sisse sirakile, peksab jalgu taeva poole ja kilkab mis kole. |