RAVITSEJA KUNKSMOOR Väljas oli juba pime. Rõõmsasti oma suure käekotiga vehkides jätkas Kunksmoor tantsiskleval sammul teed. Paar korda pidi ta juhatust küsima, siis oligi ta jälle päral. "Küll ma ootasin sind," ütles väike tüdruk. "Ma kartsin, et sa ei tulegi. Vanaema magab, aga isa ja ema on kodunt ära." Tüdruk viis Kunksmoori vanaema tuppa. Vanaema lebas suletud silmil voodis ja hingas vilinal. "Ta ei saa ennast liigutada ega näe mitte midagi," ütles tüdruk murelikult. "Kas sa teed ta nüüd kohe terveks?" "Hm," ütles Kunksmoor vanaema silmitsedes. "Mul ei ole rohtusid kaasas. Las ma mõtlen natuke." Kunksmoor istus vanaema kiiktooli, mis akna all seisis, ja hakkas hoogsalt kiikudes mõtlema. Tüdruk istus vaikselt järil ja jälgis suurte ärevate silmadega Kunksmoori kiikumist. Lõpuks ütles Kunksmoor: "Vaatame, mis maitseaineid su emal köögis on!" Nad läksid kööki ja tüdruk avas sahtli, kus ema maitseaineid hoidis. Seal seisid mõned toosid pipra, sooda, sidrunhappe ja vaniljesuhkruga. Kunksmoor tõstis neid porisedes paigast paika. "Vana head tüümiani tänapäeval nähtavasti enam supi sisse ei panda. Ja vorstirohtu ei näe ma ka. Kus on siis köömned? Ja kadakamarjad? Ja rosmariin? Piparmünti ka ei ole. Kressiseemneid ei ole. Kurgirohtu ei ole. Su ema annab sulle vist paljast pipart ja soodat süüa? Vaene laps." Väike tüdruk punastas ja ütles, et köömned lõppesid neil just hiljuti otsa ja et tegelikult on neil veel ka sibulaid. "Hea seegi," vastas Kunksmoor. "Ma loodan, et teil on siis ka küüslauku? Kuivatatud seeni ja maateed ei maksa muidugi küsida." Küüslauku ei olnud, kuivatatud seeni ning maateed ei olnud ka. "Mõni hallitanud leivakooruke ometi kuskil kapinurgas vedeleb?" nõudis Kunksmoor. Ent maja oli puhas ja kuiv ning hallitust ei olnud kuskil. Kunksmoor läks päris vihaseks. Ta kallas oma käekoti köögipõrandale tühjaks. Kotist tuli välja kõikmõeldavat pudi-padi. Pahane Kunksmoor hakkas asju ükshaaval kotti tagasi toppima. Lõpuks jäi köögipõrandale hunnik heinapuru ja pepri. Kunksmoor soris pebretolmu läbi ja tõstis mõned peotäied murukesi köögilauale. Ülejäänud ebemed ajas ta taskusse. "Mitte kunagi ei tohi kodunt tühja kotiga välja tulla," ütles ta. "Alati peab igaks juhuks ühte-teist kaasas olema. Oleksin ma veel mett kah taibanud võtta, siis tuleksime kuidagi toime." Väike tüdruk lõi nüüd näost särama. "Mett meil on!" ütles ta ja otsis kiiresti meepurgi välja. Kunksmoor nuusutas mett ja torises veel natuke. Siis küsis ta kaks kastrulit, kuumutas tulel mett, lisas sellesse taimekribalaid, segas, kurnas, jahutas ja sai kuldkollase salvi. Teises kastrulis keetis ta paksu tumelillat vedelikku. "Ehk ajab asja ära," ütles ta. Moor otsis kotist linnusule, kastis salvi sisse ja võidis vanaema silmi. Siis andis ta vanaemale mõned tilgad vedelikku. Tüdruk jälgis hingetuna Kunksmoori tegevust. Vanaemaga ei toimunud mingit muutust. Tüdruk oli nii pettunud, et hakkas nutma. "Kannatust, laps," ütles Kunksmoor. "Haigus tuleb hobustega, aga läheb härgadega. Homme tulen ma jälle." Kunksmoor käis usinasti päev päeva kõrval vanaemale tilku andmas ja salvi panemas, kuni lõpuks ühel päeval ütles ütles vanaema äkki selge häälega: "Ma näen." "Vanaema!" hõiskas tüdruk. "Kas sa tõesti näed mind?" Vanaema tõusis voodiservale istuma, tunnistas lapselast tähelepanelike silmadega ja ütles: "Näh, oled sina aga vahepeal suureks tüdrukuks kasvanud." Siis tõusis ta üles, võttis kapist riided, pani need selga ja hakkas voodit korda tegema. "Mine, lapsuke, kata laud ära!" ütles ta. "Külalisele tarvis meeleiba ja piima pakkuda." Kunksmoor kiikus mõnusasti kiiktoolis ja ootas piima ning meeleiba. |