PUNANE RAAMAT Kui veel põlvpükstes ringi silkasin, oli meil linnaserval peenramaa - mõni vagu kartuleid, natuke porgandeid, sibulaid, peterselli, tilli ja lilli. Seda maad käisin siis emaga kaasas kevaditi kaevamas, suviti rohimas ja sügiseti koristamas. Peenramaa taga kasvas Järve mets, ümberringi laius vesine heinamaa, kus krooksusid konnad, mökitasid taevasikud ja kaeblesid kiivitajad. Mets kasvab praegugi, aga peenramaa kohal seisab nüüd kompvekivabriku "Kalev" suur asfalteeritud õuega majamürakas. Kiivitajaid ja konni enam pole, sest kiivitajad ja konnad ei saa elada vabriku õuel, kus pole mättaid ega kraave ja aina sõidavad autod. Seesama, mis sünnib meie kunagise peenramaa ümbrusega, sünnib tänapäeval kogu maailmas: sealt, kuhu on asunud inimene, hoiavad loomad ja linnud eemale. Või surevad sootuks välja. Nii on maailmas välja surnud mitusada liiki loomi ja taimi. Neid aga, kelle elu ja olemasolu on ohus, leidub veelgi enam. Nendest olenditest on koostatud nimekirjad. Hävimisohus looma- ja taimeliikide nimekirjad moodustavad mitmeköitelise raaamatu, mida nimetatakse punaseks raamatuks. Punast raamatut hakati rahvusvahelise looduskaitse liidu poolt koostama juba ligi viiskümmend aastat tagasi ja kolmekümne aasta eest sai see valmis. Punane raamat on tehtud nii, et sinna saab lehti juurde panna. Lehti on viit värvi ja värvide järgi saab raamatu lehitseja teada, kui tõsine on lehele kantud loomaliigi olukord. Roheline on näiteks lootuse värv: need loomaliigid, keda on lootust hävingust päästa, kantakse niisiis rohelistele lehtedele. Mustadele lehtedele aga tulevad need, kelle elu on eriti ohus. Peale maailma punase raamatu on olemas veel eri riikide punased raaamatud. Ka Eestil on oma punane raaamat olemas.
Täheke nr. 1 / 1977 |